Rahavahetus kauba vastu

Rahavahetus kauba vastu

 

Nende ridade kirjutamise ajal ei ole veel teada, kuidas läheb tänavune Auriga keskuse ostuöö. Rimi saatis küll juba lehetoimetusse teadaande, et nende naljaka nimega Tudish-Piip kampaania on läbimüüki suurendanud 25 protsenti. Ons tõesti majanduskriis möödas ja uus tarbimishullus alanud? Või on tegemist rahavahetuseelse ostulainega? Kuigi analüütikud on juba mõnda aega rääkinud kriisi möödumisest, pole see enamiku inimeste ostujõudu suurendanud.

Hoopiski vastupidi, hiiliv hinnatõus on väiksemad numbrid hinnasiltidel vahetanud suuremate vastu ning seda, et tarbimine on kogu maailmas vähenenud, näitab ehk ka second hand poodide pidajate jutt sellest, et korralikke riideid satub kaltsukottidesse (loe: antakse ära) üha vähem – ka väljamaal ei vahetata enam nii tihti garderoobe välja.

Muidugi võib küsida, et kui palju majanduskriis meie inimesi üldse on puudutanud või puudutab. Kindlasti oli neid, kes jäid tööta ja pidid tegema uusi valikuid. Kuid kui ma pärast ühe kaubanduskeskuse eelmise aasta ostuööd küsisin oma tütrelt, kes samuti korvisappa (!) sattus, et mida siis inimesed ostsid, sain vastuseks: triikimislaudu!

Veider küll, mõtlesin. Meie kodus on triikimislaud vastu pidanud üle 20 aasta, on selline veneaegne toekas tükk, millel üle paari aasta vaid uut katteriiet vaja. Kas tõesti on Saaremaal ühekorraga kümneid ja kümneid inimesi, kel ühtäkki triikimislaud otsad andnud? Tegemist on ju ka esemega, mida kuskile kapinurka “igaks juhuks” seisma ei panda. Või siiski?

Ehk on meil nõukaajast sisse kodeeritud see “igaks juhuks” ostmine? Et kui siis pidi ostma seda, mis poes parajasti on (või leti alt võimalik saada), siis nüüd on tekkinud sama fenomen allahinnatud kaupadega – kui odavat osta ei saa, oled hoopis ilma. Ja ega ma ausalt öelda tea, kuidas ma käituksin, kui võidaksin tuleval kolmapäeval Bingo lotoga vinge summa. Kas ostaksin kohe ära maja voodrilauad ja vihmaveetorud (mida nagunii vaja oleks) või ootaksin kevadet, millal neid tegelikult vaja läheb.

Muide, soomlased, kes on markade euroks vahetamise üle elanud, käituvad praegu Eestis üsna ostuhulludena. Üks Saaremaal suvekodu omav soomlane tahtis näiteks iga hinna eest sel aastal ära teha vannitoa remondi – sest tuleval aastal minevat see tunduvalt kallimaks.

KOMMENTAAR
Kui ma kunagi noores põlves koolilaadal käisin, oli see nii jube, et on siiani võtnud tahtmise rahvarohkesse poodi minna. Isegi siis, kui seal parajasti mõnd allahindluskampaaniat ei ole. Ma lihtsalt ei kannata rahvamasse, trügimist ega seda, kui keegi sulle käruga selga sõidab. See kõik teeb väga närviliseks.

Muidugi tuleb tunnistada, et kui ma viimati sattusin Selverisse laadapäevade ajal, siis ostsin sealt küll mõne asja ka ette, aga ainult sellise, mida nagunii vaja läheb, näiteks plekieemaldajat. Sellist hullust, et “kogu raha eest” peaks korvi täis laduma, meie peres ei ole. Kuna elan maal, käin Kuressaares ostureisil korra-kaks kuus ning siis tuleb tahes tahtmata võimalikult palju lihakraami ja muud säärast osta ning see sügavkülma panna.

Ma ei ole küll majandus-spetsialist, kuid ei kujuta ette, kas pärast euro tulekut meil ka sääraseid allahindluskampaaniaid korraldatakse. Ehkki need on kaupmeestele praegu ilmselt kasulikud – inimesed krahmavad kokku ka selliseid asju, mida nad muidu ei ostaks. Isegi siis, kui hind on näiliselt väike. Kui vaadata inimeste käitumist kauplustes, siis mina arvan küll, et majanduskriis ei ole üle läinud. Kui varem uurisid allahinnatud kauba letti peamiselt eakamad inimesed, siis nüüd võib seal näha palju täiesti soliidseid ja korralikult riides pereemasid.

Lugesin just ka seda, et eelmise kuu neljaprotsendilise hinnatõusu asemel ennustatakse tulevaks kuuks viieprotsendilist. Kui mõelda aga sellele, et palgad ju tõusnud ei ole ning paljudes kohtades on need väiksemadki kui mõne aasta eest (mäletame ju, et masu pani tööandjaid palkasid kärpima), siis peaks inimeste ostujõudlus olema ikka tunduvalt kahanenud.

Sellel aga, miks praegu ostuööd ja muud kampaaniad inimesi poodi meelitavad, ühest põhjust kindlasti ei ole. Mingi osa inimesi on kindlalt sellised, kes kohe peavadki asja ära ostma, kui selle odavalt kätte saab. Nad ostavad isegi siis, kui neil seda vaja ei ole. Teine seltskond ostab küll odavaid asju ja võib tunduda, et hullupööragi, aga nad panevad korvi vaid sellist kaupa, mida neil on nagunii vaja. (Nagu mina Selveri laadapäevadelt plekieemaldajat ostsin, muide, lastele ostsin mingi allahindluse ajal nari – aga see oli plaanis nagunii osta ja kuna sain selle 1000 krooni odavamalt ja raha oli parajasti olemas, kaua ei mõelnud.) Või siis on nad mingit asja endale ammu igatsenud ja selle allahindlust oodanud.

Ingrid Klaus
emapuhkusel olev psühholoog

Print Friendly, PDF & Email