Kõne Iffile: Et oktoober on hea õpetaja kuu, räägime täna headest õpetajatest (1)

Alati on esimene õpetaja, kes minul meelde tuleb, mu kallis lauluõpetaja Antonina Keskküla. Mina puutusin temaga kokku esimesest klassist kuni keskkooli lõpuni. Võib-olla just tänu temale ma laulmist kooli ajal ka nii väga armastasin.

Kohe, kui me läksime esimesse klassi, moodustas ta mingi seletamatu maagia abil mudilaskoori. See oli selline armas asi, sest mina neid koorilaulu proove lausa ootasin. Ta oskas meisse süstida seda õiget armastust koorilaulu vastu.

Me käisime isegi Mereranna kolhoosis ja kuskil traktorijaamas – valimiste puhul aeti meie koor sinna välja –, käisime ja laulsime kõik heledate häältega. Minul oli siis väga peenikene hääl, ma olin siis esimene sopran. Tänu Niina Keskküla tegutsemisele oli meie koor nii hea, et muutus vähehaaval poistekooriks, nii et me preemiana saime 1960. aastal minna vastvalminud Tallinna laululavale ka laulupeole.

Lauluõpetaja Keskküla oli veel selline hea inimene, et selles vanuses, kui tekivad muud huvid, et hakkad tüdrukuid vahtima ja igasugu muud napakad mõtted tulevad pähe, olid tema muusikatunnid endiselt väga põnevad. Kui ta seletas lahti mõne ooperi sisu, tegi ta seda nii põnevalt, et kõik kuulasid, suu ammuli. Kui põnevalt ta rääkis heliloojate elust ja saatusest! Minu jaoks oli tema ikka pedagoog number üks.

Üldse oli minuaegses koolis väga markantseid õpetajaid, kui nimedest rääkida, tulevad kohe meelde keemiaõpetaja Viikov, saksa keele õpetaja Luig, matemaatikaõpetaja Valentin Oopkaup, füüsikaõpetaja Endel Kurgpõld, meie klassijuhataja Ella Vooglaid, siis olid veel Pille Maripuu, meie direktorid Paula Kremm ja Boris Kivi. Kuuldavasti on vanadest õpetajatest veel elu ja tervise juures õpetaja Niina Suudla.

Minu esimene õpetaja koolis Erna Mägi oli väga range, päevikud olid meil kogu aeg punased ja märkusi täis. Ma olen hiljem neid lugenud ja jumala õige! Pidigi märkuse panema, kui sul ikka oli kodutöö tegemata või vihik ära soditud. Aga neid õpetajaid kardeti, neid austati, ja selge on see, et noored on lollid. Siin ongi see, et kui noored arvavad, et vanad on lollid, siis vanad teavad, et noored on lollid. Nii et nemad muidugi teadsid, et meie oleme lollid, aga nad hoolimata sellest suhtusid meisse respektiga.

See vastastikune austus oligi see, mis valgustas seda koolielu.
Ka ülikoolis oli neid vana kooli mehi. Nad tõesti oskasid isegi alguses igavana näiva aine teha põnevaks. Mul on õpetajatega vedanud. Ma ei saa selles küll kindel olla, kas nendel minu kui õpilasega ka vedanud on. Aga nii mõnigi kord on mul olnud heameel neid aegu meenutada – teeb ikka südame soojaks küll.

Mina ise klassi ette tunde andma ei ole sattunud. Käisime küll vahepeal koolides Eesti Kontserdi egiidi all andmas muusikaloenguid, aga see ei ole ikka võrreldav, sest me tegime oma tunni ära ja kadusime sealt järgmisse kohta. Kui mõnele sealt midagi kõrvade vahele jäi, oli hea, aga meie eesmärk oli asja tutvustada. Nii et pedagoogi rollis ei ole ma kunagi olnud ja ma arvan, et õpetaja elukutse on üks kõige raskemaid – saada hakkama käratseva, endast heal arvamusel oleva kambaga, selleks peab olema tunduvalt kõvem närvikava kui mul. Minust mingit õpetaja Lauri vaevalt saanuks, aga neid Laurisid ikka on.

Tõeliselt hea on ju ka see, kui selgelt on näha, et inimesel ongi õpetaja kutsumus. Minu elus on paraku tulnud ette ka seda, et on kohe näha, et inimene on valinud vale elukutse (seda juhtub teistel elualadel ka), ei sobi absoluutselt sellesse ametisse. Jumal tänatud, et on ka väga häid õpetajaid, ja oleks see minu teha, tõuseks õpetaja palk kümnekordseks.

Print Friendly, PDF & Email