Mida on võimalik teha Saaremaa muinasajaga?

Mida on võimalik teha Saaremaa muinasajaga?

 

Muinasaegseid esemetega laibamatuseid leitakse Eestist üliharva. Viimased aastad on olnud selles osas erakordsed, et teetööde käigus on tulnud välja koguni kaks sedalaadi kalmistut.

2009.-2010. aasta talvel kaevasid arheoloogid Mari Lõhmus ja Tõnno Jonuks 12. sajandi Kukruse kalmet Virumaal. Need olid avariikaevamised, mis tuli läbi viia talvises külmas, erakordselt keerulistes tingimustes. Sellest hoolimata puhastati parimal võimalikul tasemel välja kõik tulevase tee asukohast leitud 45 rohkete panustega matust, osa kohapeal, osa hiljem laboris. Viimane on võimalik siis, kui matused või nende osad võeti üles nn monoliidina, s o ühes tükis. Kaevamistel osales rohkesti arheoloogiaüliõpilasi. Kõik Kukruse matused on praegu läbitöötamisel Tartu Ülikoolis, nende põhjal on kirjutamisel mitmed käsitlused muinasaja lõpu Virumaa inimeste tervisest, matmistavadest, riietusest ja paljust muust.

2010. aasta imekaunil suvel tuli sarnane leid välja Saaremaalt Valjala kirikaia kõrvalt. Töid seal viis läbi OÜ Muinasprojekt arheoloog Peeter Talvari esinduses. Veidi üle kahekümnest arvatavalt 13. sajandi alguse skeletist, millest osa olid ebatavaliselt rikkalike panustega, visati arheoloogiliste järelvalvetööde käigus ära umbes viis; kui palju ja kui huvitavaid matuseid läks kaduma seoses osa ala välja puhastamata jätmisega, pole kunagi enam võimalik öelda. Kaevamistel ei osalenud enamuse ajast peale Peeter Talvari ühtegi varasemate kaevamiskogemustega inimest, kuigi seal töötanud peamiselt kohalikud kooliõpilased tegid kahtlemata oma parima. Jõukohaselt aitas, eriti rohkemate panustega matuste väljapuhastamisel, kaasa siinkirjutaja, kuigi eri matuste spiraalkaunistuste meeleheitlikult kiirustav registreerimine meenutas kohati küll pigem tulekahju kustutamist. Kas asja kohta võib oodata ka publikatsioone või vähemalt aruannet, on paraku küsitav, sest Talvaril on senimaani olnud mõlemate kirjutamisega tõsiseid probleeme. Seni, kui puudub aruanne, on aga iga arheoloogiline objekt, olgu nii huvitav kui tahes, arheoloogiateaduse jaoks kadunud.

Parim kaitse on rünnak?

Mis siis sellise olukorra ikkagi tingis? Pole ju vabadusvõitluse-aegsete muinassaarlaste elu-olu vähem jäädvustamist väärt, kui virumaalaste oma. Pika kaalutlemise järel said need küsimused vormistatud kirjalikuks pöördumiseks Muinsuskaitseameti ja kõigi Eesti arheoloogide poole, mille “Saarte Hääl” osaliselt samuti ära trükkis. Paraku siiski ainult osaliselt, piirdudes situatsiooni kirjeldava osaga. Kiri aga polnud mõeldud üleskutsena kellegi karistamiseks, vaid selle olulisim osa sisaldus Muinsuskaitseametile esitatavates küsimustes, kuidas taolisel olukorral üldse tekkida võimaldati ning konkreetsetes ettepanekutes, mida võiks võtta ette selleks, et taoline situatsioon ei korduks.

Konstruktiivse vastuse asemel vastas Muinsuskaitseameti arheoloogia peaspetsialist Ants Kraut kirjaga, mis, vaadates mööda minu poolt osundatud probleemidest, ülistas taevani nii Valjala kaevamiste korraldust kui ka läbiviijaid. Kraudi lehes avaldatud kommentaar kordas peaaegu sõna-sõnalt tema vastust minule Eesti arheoloogide listis, trükis avaldamiseks olid sealt üksnes kõrvaldatud rohked mind alavääristavad väljendid ja nimetused, rääkimata otsestest ebaviisakustest. Vastas ka Peeter Talvar, kes loetles üles oma Valjalas läbiviidud tööd-tegemised ning teadusliku tausta, unustades lisada, et praktiliselt kogu kirjanduse Valjala varasemate uuringute või ka laiemalt Saaremaa muinasaja lõpu kohta sai ta konkreetselt minu käest. Tagantjärele võiks lausa kahetseda, et neid talle allkirja vastu üle ei andnud.

Nii Kraudile kui Talvarile vastasin listis, lükates nende poolt esitatud absurdsed süüdistused tagasi, ilmselt vist veenvalt, sest sellega diskussioon lõppes. “Saarte Hääles” minupoolset vastust aga ei avaldatud, kuigi Kraudi kommentaarid sisaldasid väga tõsist rünnakut minu aadressil.

Kergemini ja raskemini kontrollitavad faktid vaidluses

Osa Kraudi kommentaaris esitatud väidetest on lihtsalt valed, mis peaks tegelikult olema olnud suhteliselt kergelt kontrollitav. Kõigepealt ei ole mul mitte mingisugust väljamaksmata palka. Tõsi, Talvar on omavahelistes vestlustes maininud mingit ebamäärast summat, kes ja mille alusel mulle seda aga peaks maksma, on mulle igastahes jäänud täiesti ebaselgeks. Olen sellekohaseid vihjeid seni seletanud Talvarile iseloomuliku veidi segasevõitu asjaasjamisega. OÜ Muinasprojektiga mul igal juhul töölepingut ei ole. Samuti pole ma praktiliselt üldse võtnud sõna Facebookis, kui üks täiesti neutraalne lause, et ka Valjalast on leitud luustikke, välja arvata. Ka see peaks olema lihtsalt kontrollitav. Taolised väited olid mõeldud üksnes minu isiku halvustamiseks ja oleks tegelikult oodanud, et ajakirjanik neid enne trükki laskmist siiski ka kontrollib.

Talvarile helistasin enne kirja avaldamist tõesti, kuna mulle tundus eetiline enne selle saatmist talle sellest isiklikult teada anda. Samuti informeerisin e-maili teel kaevamiste ametlikku juhatajat Ain Lavi. Et see vähemalt Talvarile nii suure üllatusena olevat tulnud, üllatab omakorda mind. Minu arust oli ta vägagi teadlik minu rahulolematusest kaevamiste korraldusliku poolega. Tõlgendada minu kõnet Talvarile minupoolse raha väljapressimisena, nagu Talvari kommentaarist välja tuleb, on enam kui meelevaldne.

Milleks arheoloogid kaevavad?

Küllap teavad paljud Saaremaa muinasajahuvilised, et olen viinud Saaremaal läbi kaevamisi enam kui 20 aastat, kirjutanud nende põhjal raamatu ja mitukümmend artiklit, korraldanud ise konverentse ja tutvustanud Saaremaa arheoloogiat ja ajalugu kümnetel rahvusvahelistel konverentsidel. Nende tööde põhjal esitatud pilt muinasajast peaks olema varasemast paljuski erinev ja igal juhul tunduvalt detailsem, kui nõukogude aja lõpul, mil oma uurimusi alustasin. Talvari senist karjääri välitööarheoloogina on aga saatnud lakkamatud pretensioonid tema kompetentsi ja töömeetodite kohta, lisaks vaid näpuotsatäis mõnd objekti kirjeldavaid artikleid ning väga palju kirjutamata aruandeid. Vähemalt formaalselt on viimased ka põhjuseks, miks Muinsuskaitseameti juures tegutsev Arheoloogianõukogu on otsustanud talle enam kaevamisluba mitte anda. Sisuliselt on tegu inimesega, kes on võtnud maa seest välja küll suure hulga esemeid, kuid need tolmuvad kusagil riiulis ega ole seetõttu lisanud midagi uut Eesti ajaloole.

Muinsuskaitseameti roll

Talvari kaevamised on senimaani toimunud valdavalt linnades ja hilisema materjaliga ning Valjala muinasaegse iseloomuga kalmistu oli tema jaoks seetõttu ühtlasi ka omamoodi katseobjektiks. Samas oli tegu avariikaevamistega ning töö tellija ei pea ega saagi olla teadlik tööd tegema asuvate arheoloogide taustast või reputatsioonist. Seda peab kontrollima Muinsuskaitseamet, kes aga antud juhul ilmselt ei olnud oma ülesannete tasemel. Eriti taunitav on, et Muinsuskaitseameti arheoloogia peaspetsialist Ants Kraut sisuliselt ainuisikuliselt otsustas siiski Peeter Talvari kaevama lubada, vormistades kaevamisloa teise arheoloogi nimele. See on nii eetiliselt kui ka seadusandlikult täiesti lubamatu samm ning Kraudi valuline reaktsioon minu protestile näitab ilmekalt, et ta saab sellest ka ise väga hästi aru.

Erinevad sõpruskonnad ka arheoloogide hulgas

Pole kuigi vettpidavad ka Kraudi väited selle kohta, kuidas Valjala kaevamisi külastanud arheoloogid justnagu poleks märganud midagi kahtlast. Esiteks, kuidas oleks nad lühikese külaskäigu järel saanudki seda teha? Et ma Talvarit pidin veenma skelettide joonistamise või osaliselt monoliidina ülesvõtmise vajalikkuses, ei ole ju kuidagi nähtav, kui seda juba on asutud tegema. Kui ma ka ei suutnud takistada suure osa matuste äraviskamist või kaevamata jätmist, tegin siiski oma parima, et informeerida Talvarit muistise ajaloolisest tagapõhjast ning suunata teda valima meetodeid, mis võimaldaksid saada muistisest kätte võimalikult palju infot. Tagantjärele võib muidugi väita, et kõik Valjalas tehtu oli Talvari enese poolt planeeritud ja läbi viidud, minule tundus igal juhul, et ilma minupoolse sekkumiseta oleks seegi osa matustest, mis välja puhastati, jäänud väga puudulikult registreerituks. Kuna enamasti pole käepärast võtta mõnd läheduses elavat arheoloogi, võib sellisel alusel toimuvaid kaevamisi seega pidada ohuks tulevastele objektidele.

Valjala kaevamisi külastanud arheoloogiamälestiste ekspertnõukogu neli liiget olid lisaks Kraudile endale ilmselt Jüri Peets ning kaks otseselt OÜ Muinasprojektiga seotud isikut, nimelt kaevamisloa omanik Ain Lavi ja tollane vastutav spetsialist Jaan Tamm. Nii viimane kui ka OÜ Muinasprojekt juhataja Helle Solnask on kõigile teadaolevalt Kraudi lähedased sõbrad ja pikaajalised kaastöölised. Eriti küüniline on Kraudi poolt väita, nagu olekski tegu Eesti arheoloogidega – seda isikute ringi võiks siiski nimetada vaid üheks kildkonnaks Eesti arheoloogide hulgas, kelle arvamus ei esinda kuidagi kõiki arheolooge ega isegi mitte ekspertnõukogu.

Kaevamiste ajal oli vähemalt minul pea kõigi külas käinud kolleegidega juttu ka võimalikust protestimisest kaevamiste läbiviimise vastu. Võrdlemisi üksmeelselt leiti siiski, et protest kaevamiste ajal võiks anda üksnes negatiivse tulemuse. Kaevamistööd oleks pidanud ju peatama seesama Ants Kraut, kes vaevalt küll oleks seda teinud, eriti kuna teetööd olid täie hooga käimas. Küll oleks aga konflikti tekitamisega juba tollal kadunud igasugune kontroll Valjalas kaevava Peeter Talvari üle. Eelnevast johtuvalt loomulikult ei jõudnud pretensioonid ka Kraudini, eriti kuna need suuresti olid tema enese vastu suunatud.

Mida saaks teha, et taoline olukord ei korduks?

Situatsioon Valjala kaevamistega sai ilmselgelt tekkida üksnes tänu olukorrale, kus ühe isiku – antud juhul peainspektor Kraudi kätte on koondunud eesti arheoloogiliste objektide üle liiga palju otsustusõigust. Sellest ka valulik reaktsioon vahendeid valimata ja seda inimese poolt, kelle ametikoht eeldaks väga tõsist ja tasakaalustatud suhtumist taolisesse protesti. Kui viidata minu avaliku kirja sellele osale, mis lehes avaldamata jäi, siis joonistuvad välja ka olukorra tekkimise põhjused. Uurimistööde teostamiseks polnud esitatud mingit uurimisprogrammi, objekti olulisuse üle ei diskuteeritud spetsialistidega ega ammendatud kõiki võimalusi antud objekti kaevamiseks sobivate arheoloogide otsimiseks ja soovitamiseks tellijale. Peainspektorit kas lihtsalt ei huvitanud leiu teaduslik väärtus või ei suutnud ta seda hoomata, lubades, sealjuures ainuisikuliselt ja täie teadmisega, objekti kaevama selleks ilmselgelt sobimatu isiku. Et tegu on avariikaevamistega, ei oma siinkohal mingit tähtsust – Muinsuskaitseameti ülesanne on valvata, et kõik objektid saaksid kaevatud läbi teaduslikul tasemel.

Pika jutu lõpetuseks tahaks küsida, kas siiski on õige pidada Valjala kaevamiste põhjal tekkinud konflikti üksnes arheoloogide omavaheliseks tüliks? Mis kasu kasvõi mulle endale võiks taolise tüli tekitamine tuua, muidugi peale suhete halvenemise Talvari ja Kraudiga, mis vähemalt viimase puhul võib kergesti viia mu enda kaevamistele tekitatavate bürokraatlike takistusteni. Samas on arutelu all ju tükike Saaremaa muinasaega, millest vähemalt osa hävis ebaprofesionaalsete professionaalide töö tulemusena. Järgmist õnnelikku leidu, mis heidaks valgust saarlaste ristiusustamisele ning vabadusvõitluse aegsele rõivastusele, tuleb võib-olla oodata aastakümneid.

Võib ju öelda, et tagantjärgi midagi teha ei saa. Ei saagi, aga võib vähemalt püüelda sinnapoole, et sarnane olukord varsti jälle ei korduks.Soovi korral on see kindlasti võimalik, kuid eeldab ilmselt teatud ümberkorraldusi Muinsuskaitseameti asjaajamise praktikas.

Marika Mägi
arheoloogiaprofessor
saartehaal@saartehaal.ee

Print Friendly, PDF & Email