Hindamatu klassika Kuressaare Linnateatris (1)

Hindamatu klassika Kuressaare Linnateatris

Walter (Aarne Mägi) ja Esther (Elina Reinold)

3. oktoobril esietendus Kuressaare Linnateatris Arthur Milleri “Hind”. 1968. aastal Ameerikas avaldatud näidendi lavastaja on Heiti Pakk ja kunstnik Rein Nettan. Osades Riho Kütsar, Elina Reinold, Guido Kangur ja Aarne Mägi.

Lavastus algab rahulikult, ühes ärklitoas. Tuppa kostab autode signaale, kõrval asuvas kirikus või kontserdisaalis toimuv lauluproov. Publik häälestatakse kohe näidendi tegevusaastasse ja tegevuskohta – 60-ndate lõpu Manhattanile. Kuigi tegevusaasta polegi nii oluline, sest Arthur Milleri näidend on ajatu, jäävalt kaasaegne. Politseinik Victor Franz (Riho Kütsar) liigub vaikides ringi oma laostunud vanematest järele jäänud mööbli vahel.

Massiivne ja luksuslik mööbel, on kuhjatud mitmetest tubadest kokku ühte pööningutuppa. Elutuna seisvas toas ärkavad ellu mälestused. Muiates kuulab Victor grammofonilt mr Gallagheri ja mr Sheani naeruplaati, kui tuppa jõuab tema naine Esther (Elina Reinold). Esther esindab tüüpilist kapitalistliku ühiskonna madalamasse keskklassi kuuluvat naist. Ta on naine, kes unistab alati rohkemast rahast, särast ja glamuurist. Vähese raha tõttu otsib ta glamuuri odavamatest lõbudest – odavam alkohol, ostlemine odavamates poodides. Naise tulekuga etendus avaneb – mõne hetkega saame me teada kogu lavastuse sisu.

Keskpärane New Yorgi politseinik Victor Franz, kes kolledži lõpetamise asemel valis oma miljonid kaotanud isa aitamise, on ootamas mööbli ülesostjat. Õigluse nimel peaks pool mööbli eest saadavast tulust minema Victori vennale, kuulsale arstile Walter Franzile, kellega Victor pole suhelnud aastaid. Walter valis perekonna juurde jäämise asemel kolledži ja tulusa karjääri. Kõik on juba minevikus juhtunud. Valikud on tehtud. Valikute eest on hinda makstud. Publik saab laval näha vaid juhtunu tagajärgi.

Kuigi lavale võiks nüüd oodata n-ö paha ja liiderlikku venda Walterit, jõuab enne kohale mööbli ülesostja Gregory Solomon (Guido Kangur). Vana juut Solomon on oma pika elu jooksul näinud kõike, teda ei üllata miski. Perekonnatülid vanemate varanduse pärast on olnud tema elus igapäevane nähtus. Ta on ettevaatlik ja lennutab õhku tabavaid metafoore. Kuigi temas peitub ärimehele ja juudile kohane kasuahnus, on tema ütlustes siirust ja tõde. Tema komejantlikes avaldustes on tubli annus traagikat.

Pärast Victori, kuid ka Solomoni jaoks vaevalist kauplemist saab kaup kokku ja rahagi on juba peaaegu pihku loetud, kui tuppa astub Victori vend Walter Franz (Aarne Mägi). Venna ilmumine lavale loob hetkega pingelise ja kohmaka õhustiku. Isegi vähemkogenud teatripublik aimab, mis sealt tulema hakkab. Alguses galantne ja viisakas vendade vaheline suhtlus liigub aina edasi etenduse haripunktini – kumb vendadest tegi vale valiku?

Kes on võitja ja kes on kaotaja? Teise vaatuse jooksul jõuab iga tegelane eneses punktini, kus mahavaikitud valud üle huulte pääsevad. Otsitakse vabandust, õigustust oma valikutele. Ka väljapääsu oma valikutest. Vaid Gregory Solomon on pealtnäha leppinud iseendaga ja ootamas oma n-ö üle normaalse eluaja läinud elu lõppu. Arthur Milleri näidend on puhtalt dialoogidele üles ehitatud. Näidendis ei ole erilist tegevust ja tegelased on kõigest tavalised ja inimlikud inimesed. Kuid näitlejaile on see tõsine väljakutse – mängida tavalist inimest.

See vajab iseeneses sorimist ja iseenda tunnetamist. Kõik peab tulema seest. Ehk Gregory Solomoni roll on näitlejale kõige lihtsam luua – mänguruum on avar. Guido Kanguri Solomoni kohta leiab vaid kiidusõnu. Etenduse jooksul ei kahelnud ma kordagi, et laval on üle üheksakümnene mees (Kangur ise on sündinud 1956). Kanguri Solomon on vastuoluline tegelane – kord tema keha nagiseb ja lohiseb nagu vana masin, siis jälle imetled, kuidas tema plastiline liikumine täidab kogu lava (Kanguri oivaliselt haarav lavaline liikumine).

Kord on ta nii hale, pehme ja kaastunnet äratav surmakoridoris ootav vanamees, siis jälle ärgas, elujanus ja mahhineeriv juut. Solomoni tegelaskuju on selles näidendis ja lavastuses hädavajalik ning Kangur selles rollis täistabamus. Siinkohal ei saa mainimata jätta, kui väga sarnanes Kanguri hääletoon ja paatoslikkus Ants Lauterile. Elina Reinoldi valik Estheri ossa oli meeldiv üllatus. Reinold, kes on tihti mänginud huvitavaid ja jõulisi rolle, ei ole ka selles lavastuses vaid raha nuruv bimbo.

Jah, Esther on rahajanune, kuid ta pole sugugi loll, tundetu ega alandlik. Ta on vaid oma ajastu nägu – pisut pealiskaudne ja katkine, ometi tugev ja õrn. Reinold näeb suurepärane välja, kostüüm istub seljas valatult ja tema keha paistab olevat parimas vormis. Tema nii iselaadne võimas ja mahlakas hääl pani publiku krõbedamates stseenides vakatama. Veel ootamatumalt mõjusid Riho Kütsari Victori raevuhood, need raputasid ka kõige mugavama vaataja valvele. Etenduse alguses tundus Kütsar toores ja liialt sirgjooneline, kuid etenduse jooksul adusin, kui täpselt on Kütsar Victori olemust tabanud.

Vennaga kohtudes avaldub Victoris kohmakus ja ehk alandlikkuski, kuid mineviku olevikustamisel muundub kõik valuks ja järeleandmatuseks. Samamoodi alandlikuna, kuid suurema enesekindlusega saabub Walter vennaga kohtuma. Ta tuleb otsima lepitust oma vennaga ja iseendaga, kuid lahkub lõpus ikkagi tegelikult leppimatult. Aarne Mägi Walter on vaoshoitud ja tundlik. Oodatud liiderdaja asemel on laval inimene, kes tunnistab oma valikuid ja haavatavust. Aarne Mägi soliidne bassihääl on sarmikas, kuid kui saaks need käed ka veel paremini lahti ja liikuma!

Psühholoogi haridusega lavastaja Heiti Pakk on teinud hea klassikalise lavastuse. On arvatavasti lubanud näitlejail otsida rollini oma teed, andes ette oma kontseptsiooni näidendist. Ta on osanud luua väga hea terviku, kus näitlejatetööd ei lonka, kostümeerija ja kunstnik on väga ajastutruud. Võib-olla oleks etenduse alguses kõlanud Manhattani linnamüra võinud kasutada etenduse jooksul veelgi. Selleks et vaatajale jääks kujutlus, et tegevus toimub Manhattani korteris ja mitte siin, Kuressaare Linnateatri laval.

Järgmised etendused on Kuressaare Linnateatris 8. ja 9. oktoobril.

Piret Puusepp

Print Friendly, PDF & Email