Pealinna galeriis näeb Debora Vaarandile kuulunud kunstiteoseid

Pealinna galeriis näeb Debora Vaarandile kuulunud kunstiteoseid

“Selle pildi autor on Soome kunstnik Alla Kerisalo Johnsson, kes oli tol korral minuga kaasas, sest ta tahtis oma silmaga näha “Saaremaa valsi” sõnade autorit,” meenutab Enda Naaber.

Tallinnas Haus Galeriis on avatud legendaarsele kirjanikule, tõlkijale ja armastatud poetessile Debora Vaarandile kuulunud kunstikollektsiooni näitus, mis lõpeb internetioksjoniga.

Näitus kannab kirjaniku mälestusteraamatult laenatud pealkirja “Aastad ja päevad” ning on pühendatud Debora Vaarandi sünniaastapäevale. “Vaarandi kollektsioon on emotsionaalne, peegeldades tema ajastule omaseid suhteid loomeinimeste vahel,” ütleb Piia Ausman Haus Galeriist.

“Tol ajal oli väga iseloomulik, et kunstnikud, kirjanikud, loomeringkonnad omavahel tihedalt suhtlesid ja tänu sellele tekkisid väga personaalsed, intiimsed kogud, mida sellisel kujul varem eksponeeritud ei ole.” Vaarandi puhul võime rääkida kunstnike omamoodi tunnustusest luuletajale. Väljendades oma sümpaatiat ja lugupidamist, kinkisid mitmed kunstnikud poetessile oma teoseid, millest aja jooksul kujunes väga isiklik, vahetu ja mälestusterohke kunstikogu.

“Sellel kollektsioonil on kaks olulist väärtust: ühtepidi kunstilooline väärtus ja teisalt personaalne, kultuuri-ajalooline väärtus läbi kirjaniku persooni,” ütleb Ausman. “Kogu on autorite valikult väga märkimisväärne. Esindatud on Viiralti haruldane töö “Aktid maastikus” (1934) ja “Susanna” (1925), Aino Bach, kes oli Debora hea sõber ja on teda ka portreteerinud, Kaarel Liimand, Vive Tolli, Eerik Haamer, Leili Muuga, Evald Okas, Ott Kangilaski,” loetleb Ausman eesti kunsti kõrgeid ja veel kõrgemaid tippe.

Nimekirjast leiame aga ka meie tuntud loomeinimese Enda Naaberi. “Kui ma 1996. aastal olin Debora Vaarandi juubelisünnipäeval, kinkisin talle lihtsa buketi lilli, kuid endal jäi süda kripeldama, et miks ma ei viinud talle mõnda oma maali,” meenutab Enda Naaber. “Mu lillebukett oli ju viis korda väiksem sellest, mille kinkis talle Jaan Eilart, ning tundsin, et pean oma võla kunagi hiljem tasuma. Ja kui ma 1997. aastal talle jälle külla läksin, oligi mul kaasas oma maal. Kui ma õigesti mäletan, siis maastik mingi metsaviiruga /Saaremaa, 1997, guašš – T. K./. Vaarandi ütles sellepeale väga lihtsalt: “Mu kodus on nüüd jälle tükike Saaremaad rohkem. Ja selle üle ma rõõmustan mitmekordselt.”.”

Ausmani sõnul mõjutab kunstiteose hinda oluliselt see, kelle omanduses see on olnud. “Mujal maailmas on see äärmiselt jälgitav, see on väga oluline.” Kokku on kultuuriväärtuslikus kunstikollektsioonis eksponeeritud ligi poolsada teost, millest nelikümmend pannakse kirjaniku pärijate soovil müüki. Sel moel elab mälestus kirjanikust killukestena edasi, meenutades teda ja tema loomingut läbi talle kuulunud piltide tänaste kunsti austavate inimeste koduseintel.

1.–9. oktoobrini toimuva oksjoni menukust Ausmann ennustada ei oska. “Haus Galeriile on see esimene internetioksjon, samuti esimene kord, kus müüakse mõne tuntud eesti kultuuritegelase erakogusse kuulunud teoseid.” Enda Naaberi töö kohta arvab ta, et see leiab endale oksjonil kindlasti uue omaniku: “See on üks võluvamaid ja armsamaid töid.”

Print Friendly, PDF & Email