Kristo Käo: minu plaat räägib Kuressaarest

Kuressaares sirgunud ja nüüdseks Eesti ühe tuntuma kitarriõpetaja seisusse tõusnud Kristo Käo üllitas mõned nädalad tagasi oma teise sooloplaadi. Brasiilia-mõjutustega muusikaga heliketas kannab nime “Live at Sadhu” ja on, nagu pealkirigi ütleb, kontsertsalvestus Sadhu-nimelisest Kuressaare kohvikust. Mees ise kinnitab intervjuus Saar-te Häälele, et see plaat ja muusika seostub tema jaoks ajaga, mil tema kitarristitee Kuressaares algas.

Sul ilmus hiljuti sooloplaat “Live at Sadhu”. Kui ümbrist lugeda, siis jääb selline mulje, et läksid kohale, kitarr seljas, ja kukkusid jämmima. Kas nii plaat sündiski?
Jah, võiks öelda, et nii lihtne see oligi. Aga tegelikkuses on asi muidugi nii, et selleks, et mõni lugu ühe jutiga linti mängida, tuleb harjutada palju kordi rohkem kui selleks, et kusagil stuudiovaikuses tükikeste kaupa salvestada.

Sest tavaliselt kitarriplaatidel minutist pikemaid järjest mängitud lõike pole, kui niigi palju. Mulle pole selline jupitamine kunagi meeldinud ja tahtsingi kas või endale tõestada, et ka teisiti on võimalik. Eks natuke sai ka selle plaadi puhul tagantjärele veel stuudios torgitud, aga see on rohkem kosmeetika, vigu parandama ei hakanud ega saakski.

Plaadil kõlavad peamiselt Lõuna-Ameerika või siis latiinomõjutustega lood. Miks sedakorda sedapidi?
Plaadil on tõesti brasiilia heliloojate kitarrilood ja siis mõned minu enda Brasiilia-teemalised improvisatsioonid. Brasiilia muusikat tegelikult latiinoks ei peeta, aga tuleb tunnistada, et olen liiga palju hispaania muusika sees olnud ja ikka lipsab latiinoklišeesid sisse. Hispaania muusika ja brasiilia muusika on põhimõtteliselt erinevad – viimases ei ole kuigi palju teravaid aktsente ega draamat, Hispaania muusikas aga ainult draama ongi. Minu jaoks seostub üks mõnus palav suvepäev pigem rahuliku meeleoluga kui suure draamaga, seepärast ongi valikus brasiilia.

On öeldud, et muusikat kuulates hakkab vahel nagu film silme ees jooksma. Muusikastiili arvestades peaks vist sinu plaati kuulates silme ette kerkima Copacabana rand. Mulle näiteks kargas millegipärast pähe hoopis ennesõjaaegne Kuressaare, kus supelsaksad patseerisid pargis. Mis filmilindi see muusika sul endal käivitab?
Jah, ega minagi selle “päris” Brasiilia-eluga kursis pole, kuigi sai paar aastat keelt õpitud ja ka muusika kaudu on pidev kokkupuude olemas. Minu jaoks seostub see muusika ka Kuressaarega, sest esimesed mõjuvad kontserdikogemused on pärit just Kuressaarest ja muide – tookord kõlas samuti just brasiilia muusika, isegi mõned samad lood, mis on nüüd minu plaadil. Nii et see on justkui meenutus ajast, kui alles avastasin muusikamaailma. Aga päris kindlasti sobiks nii mõnigi lugu siit ka paljudesse filmidesse.

Oled nimetanud oma plaati suvepäevakonserviks. Kas varsti on oodata ka talvepäevahoidist?
Ausalt öelda oli selle plaadi sünd ka minu jaoks planeerimata, sest kuidas sa ikka spontaansust ette planeerid. Kui üht asja mitu korda järjest teha, siis ilmselt kaob see uudsuse moment ära, aga seda võib küll öelda, et ma hindan live-plaate rohkem kui muid, nii et kindlasti tuleb neid kunagi veel.

Plaadistamine on sul vist pigem hobi. Kuidas põhiettevõtmisel – kitarrikoolil – läheb?
Just, muusikategemine saab olla ainult hobi, sest kui kõik kulud (eriti aeg), mis tuleb teha selleks, et ühe muusikainstrumendi mängimine professionaalsel tasemel omandada ja seda taset ka hoida, kokku lüüa ning liita võimalikud tulud, siis tulemus ei rõõmustaks ilmselt kedagi. Ükski klassikaline kitarrist maailmas ei pääse õpetamisest ja minu puhul on asi samamoodi, lihtsalt mul on õnnestunud luua süsteem, kuidas õpetada korraga tuhandeid. Kitarrikool areneb ja kasvab, püüan ise järele jõuda.

Print Friendly, PDF & Email