Teadlased otsivad tehaseväetistele looduslikke asendajaid

Eesti maaülikooli emeriitprofessor Rein Viiralt leiab, et loomakasvatuse tulukuse suurendamiseks tuleb vähendada kohalike tootjate sõltuvust välismaistest väetisetootjatest ja kasutada rohumaade väetamisel tõhusamalt vedelsõnnikut.

Rein Viiralti hinnangul on jätkuvalt kõrged väetisehinnad oluline teema eeskätt väike- ja keskmisele tootjale, kelle rahalised võimalused ei luba väetisefirmade hinnaralliga kaasa minna.
Piima omahinna kulude jaotus on uute lautadega suuremate tootjate puhul valdavalt järgmine: söödad 35–40%, lehmade pidamiskulud 30–50%, tööjõud 10–15%, veterinaarkulud 5–10%. Viiralti sõnul saab piimatootja kokku hoida eeskätt söödakulude arvelt. Veiste põhisöötade (haljasrohi, silo, hein, söödateravili) kuludest moodustavad suure osa mineraalväetised, mille asemel tuleb hakata rohkem kasutama just sõnnikut ja haljasväetisi.
Kohaliku mullarammu oskusliku kasutamise korral võiks tehaseväetiste kasutamine väheneda kuni kolmandiku võrra.

Sõnniku kasutamine vajab uurimist

Enamik suuri veisefarme kasutab sõnnikumajanduses lägasüsteeme, kuid läga laotamine rohumaale võib tekitada mitmeid probleeme: mulla kinnitallamine raskete laoturitega varakevadel, rohu võimalik saastumine lägaosakestega jne.
Seetõttu vajab näiteks uurimist, kuidas vältida rohumaal silokultuuride saastumist vedelsõnnikust pärinevate mikroobidega, mis kahjustavad silo, toorpiima ja piimatoodete (eriti juustu) kvaliteeti. “Tootjad on huvitatud, kas on seos läga andmise tehnoloogia ja silo kvaliteedi vahel,” rääkis Rein Viiralt. “Kui läga on antud lohisvoolikuga, siis mõni soovitab kõrgemalt niita, sest rohi on altpoolt reostunud.” Mitmeid aspekte käsitleva uuringu tulemusel peaks valmima vedelsõnnikuga väetamise majanduslikult tasuv jätkusuutlik tehnoloogia, mille puhul on tagatud keskkonnahoiu nõuete täitmine.

Adru taimeväetiseks

Eesti maaülikooli teadlased on rakendusuuringute ühe teemana välja pakkunud veel teistegi orgaaniliste väetiste kasutusvõimaluste uurimise taimekasvatuses (kompost, praak, adru). Teadlased leiavad, et põldude ühekülgne mineraalne väetamine ei taga mullaviljakuse, eelkõige mulla huumuse säilimist, vaid seda tuleb toetada orgaaniliste väetistega. Seda vajavad nii tava- kui ka maheviljeluses olevad mullad.
Eestis tekib hulgaliselt orgaanilisi jäätmeid, mida oleks võimalik ringlusse suunata, kuid tänasel päeval seda ei tehta. Vajalik oleks uurida, milliseid biolagunevaid jäätmeid on võimalik kasutada taimekasvatuses, ning katsetada nende mõju mahetaimekasvatuses mullaviljakusele ja -elustikule ning saagikusele ja saagi kvaliteedile.
Eesti maaviljeluse instituudi poolt on välja käidud idee uurida erinevate kompostide mõju toidukartuli saagile, kvaliteedile, mulla füüsikalistele omadustele ja kartulikasvatuse tulukusele.
Mineraalväetiste asendamiseks orgaaniliste väetistega pakub hea võimaluse viimastel aastatel paranenud jäätmekäitlus ja prügi liigiti kogumine. Komposti kui taheda orgaanilise väetise eeliseks on selle ühtlane struktuur, seda on lihtsam laotada kui sõnnikut.
Kompostimise käigus hävivad tõvestavad mikroorganismid ja suur hulk umbrohu seemneid.
Kompostil on mitmekesine mikroobikooslus, mis võib olla kasulik muutmaks põllumuldade elustikku arvukamaks ja liigirikkamaks ning soodustamaks taimekahjustajate looduslike vaenlaste arengut.
Komposti mõjul paraneb ka muldade füüsikaline seisund (parem vee- ja õhumahutavus, ka vee ja õhu läbilaskvus). Kõik see aitab Eesti kartulikasvatusel püsida konkurentsivõimelisena, kui vähendada ühe olulisema sisendi kulu, öeldakse maaviljeluse instituudi välja pakutud uuringuteema tutvustuses.