Aita ennast ja teisi (1)

Aita ennast ja teisi

 

“Aita ennast, aita teisi” – sellise üleskutse all viis SA Turvaline Saaremaa läbi kolm lähisuhtevägivalla teemalist ümarlauda Haapsalus, Kärdlas ja Kuressaares. Ümarlaudadele olid kutsutud kõik huvilised: osalejaid oli nii kohalikest omavalitsustest, riigiametitest kui kolmandast sektorist.

See näitab teema olulisust nii avaliku, era- kui ka kolmanda sektori seisukohalt. Ümarlaudade tulemusena tuleb tõdeda, et lähisuhtevägivald on jätkuvalt tõsine sotsiaalne probleem. Samuti seda, et vägivallana teadvustatakse eelkõige füüsilist vägivalda. Vaimsesse vägivalda aga ei suhtuta piisava tõsidusega.

Aruteludest osa võtnud valdkonnaga tegelevate ametnike hinnangul ei ole lähisuhtevägivald kuhugi kadunud – paraku on seoses majandusliku langusega ja töötuse suurenemisega inimesed üksteisest üha rohkem sõltuvad, mistõttu lähisuhetes esinev vaimne ja füüsiline vägivald maha vaikitakse.

Peresuhetes osutuvad siduvaks lapsed, ühine eluase ning rahalised kohustused (laenud, liisingud). Olukord, kus vägivald vaikitakse maha ja see on nn peresisene igapäevaelu osa, võib viia väga raskete tagajärgedeni, mõjutades kõiki pere liikmeid. Kogetud peresisene vägivald mõjutab lapsi reeglina ka täiskasvanuks saades.

Kõlanud ettepanekud ja arvamused

Kuigi ümarlaual arutatud teemasid oli palju, tooksime välja mõned olulisemad väljapakutud soovitused probleemiga paremaks toimetulekuks, mis jäid kõlama kõigil aruteludel.
Üksmeelselt nenditi, et hoolimata ohvriabi töötajate aktiivsusest on alati osapooli, kelleni abisaamise võimaluste kohta käiv info ei jõua. Seega suurendab mõistete selgitamine, abisaamise võimaluste tutvustamine, infomaterjalide jagamine või infopäevade läbiviimine tõenäosust, et üha rohkem inimesi hakkab probleemi olemasolu teadvustama ja teab, kuhu selle tekkimisel pöörduda.

Osavõtjad nentisid üksmeelselt, et praegusel hetkel on riiklikul ning kohalikul tasandil põhirõhk suunatud “tulekahju kustutamisele” ehk juba tekkinud probleemi lahendamise meetmetele ja teenustele. Tähelepanu on koondunud ohvri aitamisele, oluliselt rohkem oleks aga vaja tegeleda vägivallatseva poole ja ennetustööga.

Vägivalla tekke lähisuhetes tingib tihti lapsepõlves kogetud vägivald, mis kandub edasi arusaamade näol paarisuhtest ning suhtlemisest ja suhtumistest üleüldiselt – sageli puudub neil inimestel lihtsalt oskus olukorda ilma vägivalda kasutamata lahendada. Abiks oleks siinkohal lähisuhtevägivalla teema laialdasem käsitlemine ning samuti ka laiem meediakajastus rahvuslikus ringhäälingus (peresuhete väärtustamine, stressiga toimetulek, konfliktsituatsioonide rahumeelse lahendamise õppimine).

Kõigis kolmes maakonnas tõusis teravalt esile sotsiaalpedagoogide ja koolipsühholoogide vähesus ja nende liiga suur töökoormus. Siinkohal on ehk abi käimasolevast haridusreformist.
Üleriigilise probleemina toodi välja nn pehmete karistusmeetmete vähesus ja lepitusmenetluse vähene kasutamine.

Lähenemiskeelust ja asja õiguslikust poolest

Soomes ja Rootsis rakendatakse lähenemiskeeldu lähisuhtevägivalla juhtumite puhul sageli. Eestis ei ole vastavad seadusandlikud aktid ja rakenduslikud sätted praktikas piisavalt kasutust leidnud, alates 2006. aastast on seda tehtud vaid 40 juhul.
Suuresti on lähenemiskeelu vähene kasutamine tingitud rakendamisprotsessi aeganõudvusest ja keerulisusest – teisalt ei paku ka juba jõustunud lähenemiskeeld ohvrile reaalset kaitset.

Kui ohver ja vägivallatseja jagavad ühist eluruumi, siis suhteliselt pikaajalise lähenemiskeelu rakendumisele eelneva menetlusprotsessi jooksul reeglina vägivallaintsidendid jätkuvad või intensiivistuvad. Puuduvad ka reaalsed meetmed ohvri turvalisuse tagamiseks pärast lähenemiskeelu jõustumist, sageli jätkub vaimne ja vahel ka füüsiline vägivald ning ohvril on lähenemiskeelu rikkumist väga raske tõestada. Isegi kui on olemas tõendid lähenemiskeelu rikkumise kohta, on vaimse vägivalla (jälitamine, mõnitamine, tagakiusamine, ähvardamine jms) puhul praegusel hetkel lähenemiskeelu rikkumine karistatav vaid juhul, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale.

Vaimse vägivalla puhul saab vägivallatsevat poolt vastutusele võtta vaid siis, kui ohvril on tekkinud juba arstlikult tõestatud tervisekahjustus. Seega ei kaasne üldjuhul lähenemiskeelu rikkumise eest kahtlustatavale mingeid tagajärgi, mis süvendab vägivallatseva poole karistamatusetunnet.
Kõigis kolmes maakonnas pooldati karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmist selliselt, et lähenemiskeelu eest määratavad karistused oleksid diferentseeritud ning lähenemiskeelu rikkumine oleks karistatav ka juhul, kui sellega ei põhjustata otsest ohtu isiku elule, tervisele või varale.

Teise olulise punktina viidati vajadusele tagada võimalikult kiire ohvri ja vägivallatseja eraldamine ning ohvri turvalisuse tagamine. Kolmandaks arutluse all olnud punktiks oli elektroonilise valve rakendamine lähenemiskeelust kinnipidamise kontrollimiseks, siinkohal nõustuti, et vaid kontrollmehhanismi olemasolul muutub lähenemiskeeld vägivallatseva osapoole jaoks tõsiseltvõetavaks, teisalt annaks see ohvrile ka turvatunde. Lähenemiskeelu kohaldamisel elektroonilise valve rakendamist põhjanaabrite eeskujul pidasid vajalikuks kõik ümarlaual osalejad – õhku jäi vaid küsimus, kust leida raha süsteemi juurutamiseks ja töös hoidmiseks.  

Kuhu pöörduda?

Kuhu peaks pöörduma vaimse või füüsilise vägivalla all kannataja või tema lähedane abi saamiseks?
Kõigis maakonnakeskustes on olemas ohvriabikeskused, mis on avatud tööpäevadel (Lääne ohvriabikeskus Haapsalus, Lahe 8A, tel 47 41 151, Hiiu ohvriabikeskus Kärdlas, Põllu 17, tel 46 36 116, Saare ohvriabikeskus Kuressaares, Lossi 7, tel 45 55 864).

Väljaspool tööaega on võimalus pöörduda politsei poole ja kättesaadav on üle-eestiline ohvriabi telefoniteenus (eesti keeles tel 126, kell 17–03, vene keeles tel 127 kell 19–23). Lisaks on igas maakonnas veel ka erinevaid nõustamisteenuseid pakkuvaid organisatsioone, nõuandlaid, varjupaiku ja turvakodusid, nõu ning abi peaks saama ka elukohajärgse omavalitsuse sotsiaaltöötajalt.

Kokkuvõtteks

Kokkuvõtteks tuleb märkida, et lähisuhtevägivallaga tegelemine on oluline ja seda on võimalik teha toimiva sotsiaalse võrgustiku kaudu. Kohalikud võrgustikud peaksid ka aktiivsemalt pöörama tähelepanu nendele seadusandlikele kitsaskohtadele, mis neil praktikas üles kerkivad ja teadmise nendest kitsaskohadest viima seadusandjani.

Just osaluse ja kaasatuse kaudu saame me muuta meid ümbritsevat elukeskkonda turvalisemaks ning leida võimalusi kõige tõhusamate meetmete rakendamiseks.
Loodetavasti aitasid need ümarlauad võrgustike liikmeid ja olid tõukeks koostöö loomiseks, jätkamiseks ja tugevdamiseks, et veelgi paremini aidata teisi.

Kalle Laanet
Priit Heinsoo
Kairi Niit

Print Friendly, PDF & Email