Ajakaja: Nädal suhtlusvabadust

Läksin nädal tagasi metsa. Terveks nädalaks. Unustasin maha internetipulga ja olin fakti ees, et järgmised seitse päeva ma globaalses võrgustikus surfata ei saa. Samuti ei saa lugeda uudiseid, kirjutada kirju, tšattida Näoraamatus. Saatmata jäi ka juba valmis kribatud eelmise nädala ajakaja. Sel hetkel, kui olukorra endale teadvustasin, tuli tõesti väike ahastus peale. Hädapärased paar telefonikõnet ja sms-i lahendasid kõige kiiremad asjad. Ülejäänud elu jäi ootele.

Pean ütlema, et nädal metsas oli kena. Linnulaul rahustas meeli ja värske õhk ravis viimasedki külmetusenähud ületöötanud ihust. Silmad puhkasid ja hingamine muutus kergeks. Isegi sääsed polnud pärast parfüümivahetust (läksin üle Off-ile) enam nii vastikud.

Eile tulin metsast välja. Esimese asjana panin arvuti tööle ja logisin end internetti. Et mis ja kus ja kuidas. Hirmuga avasin oma e-maili postkastid ja hakkasin läbi vaatama saabunud posti. Päris palju oli nende päevadega kogunenud lugemata meile – 140. Pärast saabunud kirjade läbivaatamist jäi järele kaks, millele oli vaja vastata ja neli, mis tuli salvestada tulevikus vajaliku info pärast. Ülejäänu rändas prügikasti. 134 meili niisiis niisama postkasti täitmas…

Uudistest ei leidnud aga ühtegi sellist, mis tagantjärele nii oluline oleks olnud, et tekitada kahjutunnet nädalasest uudisvoost eemalejäämise pärast. Lugesin vaid niisama, lõbu pärast, Rootsi kroonprintsessi mesinädalate reisist ja printsess Madeleine`i kleidi eestlasest autorist. Siis lugesin valuga südames kolmest Valgamaal autoõnnetuses hukkunud noorest ja sellega huvi meediatekstide vastu ka lõppes, sest kõik muu tundus nii mõttetu peale nädalat metsas.

Mõttetuna tundus ka eelmiseks nädalaks kirjutatud ajakaja.
Küll aga pani mõtlema tõsiasi, mis selle nädalase kommunikatsioonivaba eluga ilmnes – kuipalju me tegelikult igapäevaselt ennast raiskame pseudoprobleemidele, tühistele aja jooksul oma tähenduse kaotavatele asjadele, detailidele, faktidele? Kuipalju me koormame ennast infoga, mis tegelikult mingit sisulist tähendust ei oma? Äkki oleks tervislik oma uue ajaga kaasa tulnud moodsad harjumused kriitiliselt üle vaadata?

Print Friendly, PDF & Email