Kuidas tänu rahaliselt mõõta? (5)

Kuidas tänu rahaliselt mõõta?

 

Selle loo jutustas mulle üks lapsevanem. Lugu hakkas mul hinge piinama, seetõttu jagan oma mõtteid lehelugejaga.

Kõik sai alguse sellest, et üks õppeaasta hakkas mööda saama. Ka lasteaias valmistus nelja-aastaste rühm suvevaheajaks. Mõned nädalad enne kevadpiknikku, kus mööduv aasta ühiselt looduses seigeldes kokku võetakse, algas selle rühma lastevanemate vahel arutelu teemal, mida rühma kolmele kasvatajale õppeaasta lõpuks kinkida. Algataja käis välja mõtte, et teeks kasvatajatele mingi kinkekaardi ja igaüks andku selleks 300 krooni.

Kinkekaart või kingitus

Kohe läksid arvamused lahku. Enamik oli kinkekaardi poolt, aga tekkis ka vastasleer, kes ei pidanud kinkekaardi tegemist heaks tooniks. Nende arvates piisanuks sümboolsest kingist ja just sellisest, mille tegemisega on ise vaeva nähtud.

Kinkekaardi pooldajate argumendiks olid väited, et kasvatajatele peaks ikka kompenseerima selle vaeva, mis nende lastega on nähtud. Alternatiivse variandi pakkujad väitsid, et kinkekaardi kui rahalise kingituse tegemine on ülepakkumine ja see ei tule südamest. Nad jäid selle juurde, et võiks ühiselt joonistada midagi, kus ka laste “varesejalad” juures. Kinkekaardi-leer põhjendas oma otsust sellega, et nende jaoks on müstika, et keegi on võimeline päevade viisi lastekarjaga tegelema ja sellist suurt tööd on vaja täiendava rahaga kompenseerida.

Kui sellest loost jutustati, tekkis mul küsimus, miks üldse on vaja lasteaiakasvatajatele mingit kingitust või “kompensatsiooni” teha? Olgugi et on olemas koht, kuhu saad lapse päevaks “ära sokutada”, kui omal vaja tööl käia, ei pea ma lastega tegelevaid inimesi ülivõimetega tegelasteks, kel iga päeva lõpuks võhm täiesti otsas. Olgugi et ma ei kujuta ennast võõraste laste kantseldamisel ette, tean, et on inimesi, kel on kutsumus ja soov lastega tegeleda.

Näiteks mu täditütar Mari on selle helge andega puudutatud, temale on varajasest noorusest peale lastega tegelemine meeldinud ja nüüd saab see tal ka elukutseks. Kõrvalt vaadates on tõesti hämmastav, kuidas tal nagu imeväel tekib lastega hea kontakt ja ma ei arva, et ta õhtuks on läbi põlenud (kuigi on ka selliseid päevi). Arvan, et tema lasteaiarühma lõpetamisel on laste ja nende vanemate silmis olev rõõm see, mis on rohkem väärt kui materiaalsed hüved.

“Jootraha” laste õpetamise eest

Sama mõtterada võib laiendada ka kooliõpetajate ja ülikooli õppejõudude suunas, samuti ka täiskasvanute koolitajate poole. Inimesed nagu igaüks meist, aga neis on seda soont, julgust, tahtmist ja annet teistega tegeleda. Müts maha kõigi nende ees, kes on valmis oma kogemusi ja energiat teiste heaks jagama, aga see ei tähenda, et ma peaksin neile “jootraha” pakkuma. 
 
Sügaval nõukogude ajal, kui ühel mu tuttaval oli vaja sageli haiglas ravil olla, tuli tema tervise paranedes ette sama teema, et kuidas oma raviarstile tänu avaldada. Traditsiooniliselt kingiti arstidele haiglaravi lõppemisel lilli, aga sugulane arvas, et sellega ei näita ta piisavalt suurt tänulikkust. Mõtles ja mõtles, kuni lõpuks otsustas ühe paki kümnelisi arstile üle anda.

Arst vaadanud lauanurgal olevat rahapakki ja öelnud selle peale, et ekstra tänu töö eest ei ole vaja avaldada. Arsti sõnul on inimeste ravimine tema töö, mitte heategevus, ja töö eest on talle ette nähtud palk. Tuttav oli piinlikkust tundes raha taskusse tagasi pistnud. Minule aga jäi eluks ajaks meelde, et olukorras, kus palgad ei olnud kellelgi suured, võis keegi rahast ka keelduda väitega, et ettenähtud töötasule ei ole vaja peale maksta.

Ütlesin loo jutustajale, et las ta kirjutab oma lapse lasteaiakaaslaste vanematele, et edaspidi hakkame rahalist lisa maksma ka oma hambaarstile, poemüüjale, bussijuhile, remondimehele, riigiametnikule, juuksurile, kokale, giidile, hotellitöötajatele, veetrassi kaevajale, metsamehele, valvurile, kunstnikule, arhitektile, pangatellerile, vallavanemale, linnapeale, presidendile ja paljudele-paljudele teistele selle eest, et nad teevad tööd, mida me ise ei suudaks ega oskaks teha. Ja oh kui hea, et on olemas kinkekaardid!

Kõike ei mõõdeta rahas

Hea küll. Tõepoolest on vahel lihtsam kinkekaart teha, kui kingituse otsimise ja tegemisega jännata. Ise olen kinkekaar-te teinud vähestele ja ka ainult siis, kui kingituse saaja on selleks soovi avaldanud. Minu arust on kinkekaart laisa inimese tehtud kingitus, kui see tehakse eelneva kokkuleppeta kingisaajaga.

Lasteaialugu aga lõppes sellega, et enamik nõustus kinkekaardiga, oli see ju vaid raha maksmise vaev. Mõned vanemad ei osalenud üldse kingituse tegemises, sest küsitud summa oli nende jaoks suur. Kinkekaardi vastaste eestkõneleja valmistas kingituse ise, pühendades sellele oma aega ja ressursse. Mõningad kulud sellega kaasnesid, aga piknikul kingitust üle andes ütles ta, et see on kõikide lastevanemate ja laste poolt. Kinkekaar-di tegijad andsid üle kaardi, kuhu sisse olid kirjutatud nende nimed, kes sellesse raha panustasid…

Loo jutustaja kirjutas lõpuks: “Uskumatu, et on olemas inimesi, kes mõõdavad kõike rahas. Mis siis juhtuma hakkab, kui sama seltskonna lapsed hakkavad koos koolis käima? Kas peame kõikidele õpetajatele hakkama rahalisi “lisatasusid” maksma? Äkki teeks pangas püsikorralduse, et kaks korda aastas raha üle kanda? Millise kasvatuse on need inimesed saanud?

Meie, vanuselt kolmekümnendates lapsevanemad oleme ju kõik näinud nõukogude defitsiidiaega ja rahareformijärgset vaesust, aga kas nüüd siis on kõigil raha jalaga segada, et teha kompensatsioone oma südamerahuks? Meie kingiteema ja kemplemine koos negatiivsete tunnete ja kommentaaridega teiste aadressil jõudsid kindlasti mitme lapse kõrvu, huvitav, mida nemad sellest õppisid?

Ma ei ole küsinud, mida kasvatajad sellest arvasid. Vaevalt nad läksid poodi ostma midagi sellist, mis meie lapsi ja nende rühma tulevikus meenutab. Kas see, mis kinkijal või tänuavaldajal jääb ajapuudusel, tagantjärele tarkusest või mõnel muul põhjusel südamest tegemata, on ainult rahaliselt kompenseeritav? Kuidas oma tänu rahaliselt mõõta?”

Print Friendly, PDF & Email