Kõne Iffile: Tänane jutt tuleb jaanipäevadest

Kõne Iffile: Tänane jutt tuleb jaanipäevadest

 

Minu elus on olnud väga erinevaid ja erilisi jaanitulesid. Esimesed ja seega ka kõige kaunimad mälestused on Põduste heinamaast. Ümbruskonnas oli palju lapsi ja noori ning jaanitule tegemine oligi meie töö.

Loodussäästlikkus polnud kuuekümnendate algul moes ning me virutasime venelaste sõjaväeosast autokumme, ladusime neid hunnikusse, sekka igasugu kaikaid ja kuivanud kadakaid. Põduste heinamaale ehitati 50-ndate lõpus lehmasild ja rahvas sai Vahtra tänavalt otse üle jõe minna. Tol ajal oli seal ülelinna jaanituli ja rahvast palju. Polnud seal mingeid esinejaid, aga igal aastal tuli sinna üks proua akordioniga ja ta mängis ennastunustavalt tunde. Põhilugu oli tal Jimmy südamest ja kitarrist, me kutsusime seda naist aastaid Jimmy Südameks.

Kuuekümnendate algul korraldati laste suviseid tegemisi majavalitsuste rühmade kaudu. Seal kamandasid ja õpetasid meid tavaliselt vanemate klasside õpilased. Tegime seal igasugu esinemisi, oli isegi karneval. Mina sain ühel aastal auhinna selle eest, et mängisin indiaanlast. Minu vend koos teiste poistega olid musketärid. Kui rongkäik tulema hakkas, mängis üks poiss isegi trompetil signaali ette. See kõik oli laste enda korraldatud. Loomulikult jõid mehed seal ka õlut või mis kellelgi kaasas oli. Hiljem läks vanem rahvas minema ja me ootasime seda aega, mil lõkkest said söed, ja siis me küpsetasime kartuleid.

Kuuekümnendate keskel sattusin ma Piritale jaanitulele, kus mängis ansambel Peoleo. See jaanituli oli hoopis midagi muud, sest kui nad olid paar tundi mänginud, siis lõigati elektrijuhtmed läbi ja me jäime ilma muusikata. Varsti oli kuulda, et keegi uppus Pirita jõkke peaaegu ära, kellelegi anti nuga, ja siis ma mõtlesin, et püha jessuke, kas mandri jaanituled ongi sellised.

Hilisemast ajast on mu jaanituled olnud suuremalt jaolt seotud esinemistega. Olen käinud esinemas väga suurtel ja väga väikestel jaanipidudel. Mul on olnud au presidendi tõrvikuga süüdata Kärdla jaanituli, see oli uhke tunne. Mõned korrad veel on mul palutud koos teistega lõket süüdata. On olnud esinemisi, mis on kestnud hommikuni välja, olen saanud palju vihma ja tundnud palju külma. Aga sellist selget ja sooja lapsepõlve jaanituld, kui ma mäletan Põdustest, on harva olnud.

Kolm aastat tagasi olin Belgias sealsete eestlaste jaanitulel, mida peeti ühes turismitalus. Seal oli oma kolm-nelisada inimest, koorid laulsid, rahvatantsijad tantsisid ja Rock Hotel mängis. Haapsalus olin kord jaanipäeva grillpeol, kus üritati maailma suurimat jaanituld teha. Ükskord mängisime Rock Hoteliga Kuressaare jahtklubi juures ja lõke oli teispool lahte, see oli kihvt. Üldiselt on meie rahvas hea pidutseja, kindlasti on kainete autojuhtide kampaania ka igati tore asi.

Sel aastal olen Leedri küla jaanitulel. See on üks paremaid jaanitule pidamise kohti Saaremaal, on palju ruumi ja nüüd veel uhke külamaja ka püsti. Tulge!

Print Friendly, PDF & Email