Maire Jõgi: Sõrves saab talu pidada küll (2)

Maire Jõgi: Sõrves saab talu pidada küll

Foto: Peeter Kukk

Torgu valla üks vähestest põllupidajatest Maire Jõgi tõdeb, et ellujäämise raudreegel on trotsida raskusi ja mitte käega lüüa.

“Kui tervist jätkub ja tahad tööd teha, siis tuled omadega toime ka Sõrve säärel,” ütles Lülle küla talupidaja Maire Jõgi, kelle Matu talu on teel Sääre tippu viimane majapidamine, kus tegeletakse põllumajandusega.
Piimaringi õgvendamise tõttu on Matu talu viimastel aastatel oma piimakarja järk-järgult likvideerinud ja läinud sujuvalt üle lihaveiste kasvatamisele.

Hiljuti ostis perenaine Vaivere mahetootjalt Jaan Kiiderilt Aberdiin-Anguse tõugu pulli, kuid puhtatõulist lihaveiste karja Lüllel siiski taga ei aeta, vaid piirdutakse ristandkarjaga.
Tänaseks on Matu talu 15 piimalehmast järel kaheksa. Koos lihaveistega on 90-hektarilises talus kokku üle 30 looma, kellele hein varutakse oma karjamaadelt. Lisaks veistele on majapidamises ka mõnikümmend kana.

Suvitajad annavad lisasissetuleku

Maire Jõgi rääkis, et talul aitavad toetuste kõrval vee peale jääda suvitajad, kes ostavad talust piima, kartuleid, vaarikaid, maasikaid ja mune. “Mul käib siin palju suvitajaid, viivad Tallinna mune, nii endale, oma tuttavatele kui ka tuttava tuttavatele. Kui tulema hakkavad, siis tellivad ette,” rääkis Maire Jõgi, kes viib oma talusaadusi müügiks ka Kuressaarde.
Agronoomiharidusega talupidaja on oma põllulapil katsetanud päris palju erinevaid kartulisorte, aga eelistanud lõpuks siiski Eesti sorte. Ise ta selgitab, et Sõrve kuivale ja kruusasele maale sobivad Eesti sordid võib-olla paremini.

Arvestades, et Sõrvemaa on sõjaajast täis igasugu lõhkekehi, tekib tahes-tahtmata küsimus, millised on olnud sealse põllumehe kokkupuuted eluohtliku pärandiga. Selgub, et ühelt puisniidult, kus sõjaajal asus sakslaste relvaladu, leiti kunagi kahe kase vahelt üks lõhkekeha. Üldiselt aga mingit hirmu miinide ees ei ole, sest põllumaad on sovhoosi ajal risti ja põiki läbi sõelutud.

Rasked ajad tuleb üle elada

Matu talu perenaine leiab, et kõige tähtsam on talupidamise juures järjepidevus. “Ei tohi viletsal ajal kohe käega lüüa, sest uuesti alustada on väga raske,” sõnas ta.

Keeruline oli näiteks 90-ndate keskpaigas ja lõpupoole, kui piimakilo eest maksti ainult 70 senti. Matu talu kaks last käisid tollal mõlemad ülikoolis ja raske oli korjata raha, et lapsi toetada. Siiski on Maire Jõgi veel nüüdki piimatööstusele tänulik, et piima eest üldse midagi maksti. “Olgu mis ta oli, aga me saime raha täpselt kuupäeva pealt kätte, mandri omadel jäi ju mõnel päris saamata,” on Maire Jõgi sama meelt paljude teiste Saaremaa piimatootjatega.

Praeguseks on Torgu vallas järele jäänud kolm põllumeest, lisandunud on vaid üks lambakasvataja Jämajal.
Taasiseseisvumise algusaastatel seevastu oli Torgu kandis huvi talupidamise vastu üsna suur. Rootsist tulnud tehnika ja muu abi najal sai mõni mees stardist üsna hea hooga minema, kuid jaksu ei jätkunud kauaks. Suure raha otsingul mindi varsti hoopiski laia ilma ja kõik jäi sinnapaika.

Maire Jõgi ise tahtis majandada võtta Lülle lauda, kuid loobus teiste soovijate tõttu. Paraku ei käinud loomapidamist üritanud noorte inimeste jaks asjast üle ning plaanist kaugemale ei jõutudki. Maire Jõgi arvab nüüdki, et oleks ta Lülle tollal endale saanud, oleks ehk piimakari märgatavalt suurem ja piimaring jõuaks Torku veel tänagi.
Rääkides praegusest elust Eestis on Maire Jõgile vastukarva, et tänapäeval mängivad elus põhirolli raha ja raha võim, mis on sageli ka ülekohtune.

Print Friendly, PDF & Email