Kuressaare supelhooaeg avati väärikalt (Galerii!) (1)

Kuressaare supelhooaeg avati väärikalt (Galerii!)

1960. AASTATE RANNAÜLIKONNAD: Esmakordselt 1960-ndatel aastatel võis “rannaülikonna” ülemise ja alumise osa vahel näha paljast ihu. Ainult nabad jäid esialgu veel peitu.
Foto: Kertu Kalmus

5. juunil avas Kuressaare abilinnapea Mati Mäetalu ametlikult Kuressaare linna supelhooaja. Seekord avati supelhooaeg eriti väärikalt. Pargi viimasel ajal vähe kasutatud kõlakojas mängiti maha etendus “Kuressaare – supelsakste paradiis”. Eesmärgiks tutvustada Kuressaare kuurordi 170-aastast ajalugu.

Laupäevane etendus andis kohale tulnud linnarahvale ja turistidele vaimuka ja värvika ülevaate Kuressaare kui kuurortlinna ajaloost. Peategelasest jutustaja Ajalooline Mälu (Mati Talvistu) viis meid sõnas ja pildis tagasi aastasse 1840, kui tollases Arensburgis alustas tegevust esimene mudaravila – Jakob Weise mudaraviasutus.

Nii muutus saarelinn hetkega populaarseks suvituskohaks, kus sai parandada oma tervisehädasid ning nautida rahulikke suvepäevi ja -õhtuid. Tollane Arensburg kuurordina õigustas end arvatavasti hästi, sest järgnevatel aastatel külastatavus suurenes ning puhkajate nimistut rikastasid sellised tuntud inimesed nagu Lydia Koidula, Venemaa suurvürst Aleksander ning soomlaste võimas väejuht ja president Mannerheim. Arensburg õitses.

Laupäevasel etendusel toodi meie ette tolle aja idüll – kaunites kleitides daamid jalutamas koos sirgeseljaliste meessaatjatega pargialleedel, noored tüdrukud ja poisid tegemas ettevalmistusi värskendavaks supluseks…
Filmilikule idüllile tegi lõpu aasta 1914, kui sellest samast kõlakojast teatati I maailmasõja algusest. Maailm sõdis ning mudaravilad sulgesid oma uksed.

Siinsed mudaravilad taasavati 1919. aastal. Nüüd juba Kuressaare nimelises linnas ja päris oma Eesti Vabariigis. Kuressaares töötas kolm mudaravilat, mis turgutasid nii kuulsate kirjanike, kunstnike kui ka lõbutsevate üliõpilaste tervist.

Linna kuursaalis ja kõlakojas toimusid romantilised tantsuõhtud, pariisilikud varieteeõhtud, muusikalised etteasted – valitses euroopalikult hedonistlik, intelligentne puhkusemeeleolu. Kuressaares sai tennise kõrval hoo sisse uus “spordiala” – päevitamine supelrannas. Daamide ja härrade supelkostüümid muutusid järjest napimaks.
Laupäeva õhtul aastal 2010 toodi see kõik meie ette tagasi. Heaolu noores Eesti vabariigis, kus kõik võimalused olid avatud ja inimestel vaba voli olla lõbujanuline, romantiline ja piiramata.

Kuressaare supelrand pakatab vitaalsusest

1940. aastal okupeeris Eesti Nõukogude Liit. Okupatsioon kestis 51 aastat. Nende aastate jooksul tegutsesid mudaravilad küll, kuid kadunud oli seesama idüll. Puhkajateks olid vennasrahvad Nõukogude Liidust – lääne-eurooplasel oli pea võimatu Saaremaale pääseda. Nii nagu saarlasel oli pea võimatu saarelt ära saada või oma lemmikrannas ujumas käia.

Mudaravilate tööd jälgiti “kõrgemalt poolt”. Kuressaare supelrand muutus linnarahvale olematuks. Seda aega ilmestasid laval suurepäraselt vene sõdurite seltsimehelik võistutants ning mudaravila meditsiiniõe massiivne süstal.
Õnneks jõuti etenduse lõpuks tänapäeva – iseseisvasse Eestisse, kus turiste ei sorteerita rahvuse järgi, inimesed naudivad vilgast päevamelu ja ööelu, seitse erakätes spaad pakuvad parimaid puhkuseteenuseid ning Kuressaare supelrand pakatab vitaalsusest.

Laupäevasele tasuta etendusele tulnud kenake rahvahulk ei pidanud kahetsema. Ladusalt esitatud tekst oli vaimukas ja värvikas, kostüümid lummavalt köitvad ja võimalikult tõetruud. Lavalt käis etenduse jooksul läbi nii kooliteatri Krevera näitlejaid, Tiiu Haaviku võimlejaid, Saaremaa ühisgümnaasiumi kabaree tantsijaid ning nii tuttavaid linnakodanikke kui ka kultuuritegijaid.

Absoluutselt kordaläinud etenduse tegijatele siinkohal üks kena aplaus: eelkõige teksti autorile ja lavastajale Lii Pihlale, kostüümikunstnik Mare Raidmale, liikumise juhendajale Tiiu Haavikule ja muusikalisele kujundajale Virve Pulverile.

Print Friendly, PDF & Email