Kodutrepil mõtiskledes

Kodutrepil mõtiskledes

 

Ma arvan, et inimene peaks sagedamini istuma kodutrepil ja ümbrust kuulatama, sellest mõtlema.

Jah, vihm sajab vastu katust krabinal. Ja kõueke sajatab! Keda? Kas inimest, kes ei hoia loodust? Võib-olla… Kõuevanker veereb aeglaselt kaugemale. Vihm lakkab. Räästad tilguvad ja mesilased on lahkunud õitelt. Pärast seda kutsub loodus metsa jalutama või oma õue suuri puid kuulatama. Jah, ma istun kodutrepile ja tajun, kui stoiline on see vana pärn.

Ta ei ole kevadest saadik enam üksinda – ta sai seltsiks kuldnokapuuri. Nüüd linnud kudistavad pesas. Aastakümneid näinud kuusk aida lähedal on meelitanud pasknääri laulma. Pöialpoiss saabus tänavu varem ja laseb kuuldavale oma meloodilise laulu. Kui püüda seda inimkeeli panna, siis kõlab see nii:

Tsirr-tsirr, liiri-la,
päev on käes, päev on käes!
Tsirr-tsirr, liiri-la,
ilus päev, ilus päev!

Kapsaliblikate lend nurme kohal köidab meeli. Tuleb meelde vanarahva ütlus: liblikas joob kastepiisast janu täis.
Juba lööb naabrimaja taha taevasse vikerkaare. Mõni aeg tagasi rääkis mulle laevakapten-kirjanik Lembit Uustulnd, et ta on laevaga kaks korda vikerkaare alt läbi sõitnud. “See oli imeline tunne. See, kuidas meri äkki muutus, tuuled valjemaks läksid ja vikerkaarelooga all taevas pilved ruttasid…”

Ning mulle meenub korraga ta isa kirjanik Albert Uustulnd, kes võrdles elu hiliseid aastaid vikerkaarega. Jah, vikerkaarega! Julge arvamus. Ebatüüpiline isegi. Kuid mis kõige tähtsam – oma arvamus.
Uustulnd rääkis: “Olen jälle tulnud oma Vahase saarele üksindusse… Kuid tegelikult pole ma üksi. Mul on siin kadakad ümberringi, vana paat loksub sadamas. Ja siis lööb taevasse vikerkaare. Mis see on?

See on looduse kirgastumine! See on nii nagu tunneksid end vanemas eas veel noore ja reipana ning hardana kõige suhtes.
Sul on küllalt kogemusi, et tunnetada elu täiuslikuna. Sa süüvid paljusse isegi sügavamalt kui noorest peast. Ja sa kirgastud veel! Kas pole vikerkaareline elu?”

Minevikust ja masuajast tulevikku

Nihutan end kodutrepil ja mul on tunne, et mälestused on just siin nii ärksad. Ja korraga vaatan – 92-aastane naabrimemm tuleb jalgrada mööda jälle minu poole.
Kui palju kordi oleme juba nõnda vestelnud – mina kodutrepil, tema seab end minu kõrvale ning läheb jutuks lahti. Kuulan huviga kõike, mida ta ühe või teise asja kohta arvab. Saame mõlemad sellest rikkamaks. Memmel on nii palju rääkida minevikust, minul olevikust ja siis enne jutu lõppu jõuame äkki tulevikkugi. Mööname, et raske aeg peab jääma seljataha!

Veel paar aastat tagasi oli memme heinakaar minu omast poole laiem. Ja kui heina labusse tõstsime, siis oli tema hangutäis nii suur-suur. Aga juba teist aastat käib memm kepiga ja hoiab heinakaarest kaugele. Näen, kuidas inimene lausa minu pilgu all vananeb, kui palju on temas aga veel aukartustäratavat. See on see haritus, mida ei anna ülikool, mille elu ise vormib. See täieneb iga elukogemusega.

Memm istub seekordki mu kõrvale. Ütleb, et öösel ei olnud uni hea, ärkas mitu korda. Siis hakkas veel müristama. Nii et pidi üles tõusma. Ühte kordab see külamemm alati: “Küll ma tahtsin nuorena magada, und jäi ikka väheseks – olid kiigepeod või nõudis töö pika päeva. Nüid võiksin magada palju, aga nüid pole und.”

Vaatan tema kortsulist nägu, kortsulisi, tööst parkunud käsi. Tahaks neid paitada! Tema on põlvkonnast, kes tegi rasket kolhoositööd, kui algusaastatel pidi nii palju käsitsi tegema. Kui Kihelkonna kandist käidi heina tegemas nii Sõrves kui Vilsandil.
“Ega siis me tundnud, et tüö oo raske. Ollime ju nuored. Pärast päevatüöd läksime viel kiigealla tantsima.”

Ühte aga kinnitab memme elutark pilk mulle veel: vanadust ei maksa tõrjuda, vanadust peab väärikalt kandma nagu tema!
Kui oleme siis rääkinud ka masuajast, on mulle selge, et igal põlvkonnal on omad raskused. Ja nendest tuleb üle saada usuga paremasse aega, mis on meil kõigil enda teha. Kurtmistega ei jõua kunagi kaugele…
Elu väärib elamist igal juhul. Usuga eelkõige enda tugevusse.

Olla alati väärikas!

Jah, memmel on ikka õigus, ükskõik mis teemal me ka räägime. See ongi tema haritus, külamemme ergas-ärgas hing ei vannu pikkadele aastatelegi alla.
“Seda, mida elu viel tuob, tahaks ikka ja ikka näha!” Ja see ongi osa hingetugevusest.
Kui memm lahkub, istun veel kodutrepil. Tunnen, et päevas on midagi imelist ja justkui naabrimemmelt laenatud uudishimuga lähen kaevult vett tooma. Ning trepimõtted taovad kuklas: kui me kõik suudaksime vananeda nii väärikalt!

Väärikus – see on aga meie endi teha!

Kord rääkis üks tuttav mulle: “Tulin bussi, kuid seal polnud enam ühtegi tühja kohta. Seisin siis kuni linnani püsti. Vaatasin: nooremad minust istuvad nii rahumeeli ega pakkunudki istet. Kas me, vanad, siis tõesti seda ei vääri?”

Mida arvan mina? Et võib-olla on noore(ma)d sellepärast nii ükskõiksed või isegi tuusis, pahurad meie vastu, et vanad inimesed on harjunud kohati virisema, halisema ning noori hukka mõistma. Ja seetõttu keegi nagu ei märkagi, ei tahagi märgata, kui vanal inimesel pole bussis istekohta.
Võib-olla nii mõnigi noortest küsib, et mis privileege need vanad tahavad. Kuid nende privileegid on auga väljateenitud. Ja sellepärast kummarda kulupead, austa hallpead! See on noore inimese väärikus.

Ilus sõna – väärikus. Vanemad õpetavad seda lapsepõlvest peale. Aga kuhu see vahel kaob? Kaob ükskõiksuse ja väärituse varju. Ja kes noores eas ei oska hinnata nii enda kui teiste juures väärikust, see ei oska ka väärikalt vananeda!
Hämardub. Oli mõnus kodutrepil istuda. Pärast äikest on õhk nii puhas nagu… mõte inimväärikusest!

Enda Naaber

Print Friendly, PDF & Email