Abruka lood sel suvel Koguval

Abruka lood sel suvel Koguval

ABRUKA NOKIA: Selma (pilliga Lea Kuldsepp) on “Abruka valsiga” maha saanud ja Juula (vasakul; Merike Meriloo), Villem (Virgo Neemre), Miina (Maire Kallaste) ja Malli (Leelo Laus) on just kuulutanud Selma laulu Abruka Nokiaks.
Foto: Maiu Paju

Pühapäeval sai siis esimest korda näha ja kuulda, kuis Jüri Tuuliku “Abruka aasimised” on oma sünnisaarelt ära kolinud Muhusse ja Koguvale.

“No miks me’p vöi sii Koguvas mette olla! Vaada, meite Tuuliku-poiste ema on ju sii Tooma talus sündind ning eland, ning meite oma Jüri ongid ju kõik need lood kokku kirjutand,” põhjendab kaheksa aastat järgemööda Abrukas mängitud Saaremaa Rahvateatri lavastuse etendamiskoha muutust Abruka Maali alias Lea Kuldsepp, lavastuse projektijuht. Pealegi pole üldse tegu sama lavatükiga. Nimelt on kirjanik Koguva lavastuse jaoks juurde kirjutanud paar päris uut peatükki. Ka selle lõbus-lustaka loo, mismoodi “Abruka valss” läbi valude ja vaevade sündis.

“Ärge omatahtsi vööra öue astuge, linnupesi ärge tallake, kasse ärge sabast sikutage ning las see kägu kukub,” paneb Villem etenduse alguses umbes poolesajale vihma ja vilu ilma trotsinud vaatajale südamele. “Vaada, meitel sii köik see meri ning loodus ning linnud – köik see on väga naturaalne.”
Vihmasajus alanud näitemäng oli nii lustakas ja ehe, et võttis kohe alguses tuurid üles. Näitlejad mängisid niisuguse mönuga, et vaatajad muudkui naersid…

Ja naersidki päikese välja! Etendus algas Väljalt, edasi liiguti teejuht Anneli Tamme kannul Rannamäele, kus Tallinna linnalt 1 krooni eest ostetud pirakas Smuul, kajakas õlal, uhkelt merele vaatab. Siis peatuti 100-aastase koolimaja õuel, kus Selma (Lea Kuldsepp) “Abruka valssi” luuletab ja loob, ning lugu lõppes Tooma talu õuel Abruka Maali muhedate pajatustega ja mõnusate lõõtspillilugude saatel tangupudru ühissöömisega. Etenduse käigus olid külalised teinud ringi peale Koguva külale, tutvunud Muhu muuseumiga ja mitme põneva näitusega.

“Täitsa mõnna oli seda tükki teha,” arvab etenduse lõppedes Villem alias Virgo Neemre, kes teeb Abruka lugudes kaasa esmakordselt. “No näe, isegi vihm jäi järgi! Ja see loodus siin on ju tohutu ilus.”
“Siin on see lavastus kuidagi kompaktsem, sest me ei pea ootama rahvast, kes tuleb laeva pealt,” märgib Juula (Merike Meriloo). “Koht on selline, et siin mängivad kaasa ka need põnevad majad.”

Kogu näiteseltskond (lisaks eelpool märgitutele Leelo Laus ja Maire Kallaste) on seda meelt, et hea on mängida tükki, mis on nii hästi kirjutatud. Ja seda kunsti Tuuliku Jüri juba oskab.
“Abruka aasimisi” mängitakse Koguval sel suvel kaheksa korda, aga kui etenduse nautlejaid jagub, siis ehk rohkemgi.


SIIN ON LAHE!

Nii arvab Tallinnast spetsiaalselt “Abruka aasimisi” vaatama tulnud Eesti rahvusringhäälingu juhatuse liige Hanno Tomberg, kes Maali kutsel sai ka ise näitemängus kaasa lüüa. “Tulime lihtsalt nädalavahetust veetma, Koguval oleme esimest korda. Lehest lugesin, et täna on siin etendus, ja siin me oleme! Et miks me Tallinna vanalinnapäevadel ei ole?

Ei, sinna kindlasti mitte, siin on ju palju lahedam. Näe ilmgi on vaheldunud paar korda ja etendus on piisavalt pikk, et õpid tundma natuke Koguva ja Abruka traditsioone. Väga hästi tehtud tükk, kõik omad näitlejad – see on kõige olulisem. Mitte keegi ei soleeri, kõik mängivad vahvalt. Tehku aga edasi!

Print Friendly, PDF & Email