Kloostris ei ela ainult õnnetud

Kloostris ei ela ainult õnnetud

Foto: Raul Vinni

Ööriku Püha Eelkäija skiita eestseisja nunn Theofili räägib vaikselt, aga selgelt. Palvenööri sõrmitsedes otsib ta aeg-ajalt mõnele sõnale täpsemat vastet. Tema tagasihoidlikus olekus on aga üks südantsoojendav asi. Üleni musta riietunud nunna suured pruunid silmad naeratavad. Kurvalt.

Ööriku klooster ei ole selline klooster, nagu kloostrit tavaliselt ette kujutatakse. Pigem paistab see nagu pisike talumaja kiriku kõrval. Kloostrimaja aial teatab silt, et aias on koer. Mitte “Kuri koer!” nagu taolistel siltidel tavaliselt. Koer ise, kelle nimeks Athena, piilub külalist umbusklikult kuudi nurga tagant. Silt ei valeta. Kurjust siin ei ole. On hubasus ja rahu.

Nunnaks saab aegamööda

Toa seintel, kuhu mind juhatatakse, on ikoonid ja riiulitel vähemalt esmapilgul peamiselt kreekakeelsed raamatud.
Nunn Theofili on jõudnud just istet võtta, kui tuppa siseneb noor naisterahvas, kandikul kohvi ja küpsised. Kohvi juurde on lõunamaa kombe kohaselt lisaks veeklaas.

“Teekäija on ikka janune,” ütleb Theofili, kui tänan.
Kohvi toonud neiul ja nunn Theofilil on üks oluline erinevus. Nimelt riietus ja noorema neiu katmata pea.
“Tema on kuuletuja,” selgitab nunn neiu kohta, kes on muide ameeriklane, kuid räägib täitsa vabalt eesti keelt.
Tuleb välja, et kuuletuja ja skeemanunn on kloostrielu alumine ja ülemine aste. Astmed mitte selles mõttes, et oleks mingi hierarhia nagu sõjaväes, vaid pigem nagu arenguastmed.

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.

Telli leht siit

Print Friendly, PDF & Email