Ajakaja: Nurmenukkude korjamise aegu

Kas mäletate, et nurmenukutee on südamele hea? Minu vanaema korjas iga kevad nurmenukke. Ja siis juba suve poole pärnaõisi. Ja siis kummeleid ja nõmmeliivateed.

Nüüd enam nurmele või aasale ei jõuta, minnakse kiirustades apteeki ja haaratakse üha moodsamaid aineid ning usutakse nende mõjusse rohkem kui aastasadade jooksul kogutud tarkusesse.

Sain eelmisel nädalal ühelt kodukandi sõbralt e-kirja – ta oli käinud minu vanaisa kodu aia taga nurmenukke korjamas ja oli õnnelik. Lihtsalt sellest nurmenukkude korjamisest, päikesepaistest, lindude kevadisest sädinast, looduse kevadistest lõhnadest… Seda polegi nii vähe. Loole lisab väärtust seegi, et ta soovis seda ka jagada – teades, et olen kodust kaugel ja ehk ei saa kodusele väljale kõike seda tundma tulla. Nõnda siis jagamise rõõm lisaks?

Vastukaaluks oli meedia eelmisel nädalal täis uudiseid, millest head meelt ei sündinud – mõned lennukid kukkusid ja mõned rongid sõitsid rööbastelt välja. Mõned mehed ja naised kisklesid oma parteilisi kisklemisi – mõni virutas teisele isegi mõne lõuahaagi. Sinnamaani oleme siis omadega jõudnud. Oma olemisega. Pole ime, et loodus selle kõige taustal heitlikku meelt näitab. Sest tasakaal on ju kadunud. Oleme unustanud, et tasakaalus püsimiseks ongi vaja olla tasakaalus, igas mõttes – ihu ja hinge tasakaalus eelkõige. Ja tasakaalus iseendaga. Oma mõtete, tunnete, tahtmiste ja südametunnistusega.

Selle viimasega on vahest ehk kõige keerulisemgi. Vaadates seda, mis ümberringi toimub, on küll tekkinud tunne, et südametunnistus on liiga sageli ära unustatud. Ja üha vähemaks jääb neid, kes seda meile meelde tuletada söandaksid.
Nii nagu nurmenukuteegagi. Ei ole enam olemas inimesi, kes meid kevadel ärgitaksid minema nurmele või aasale, et päikest endasse ja nurmenukke talviseks teeõhtuks tallele koguda.

Ei ole enam ka neid inimesi, kes meile meie südant vahel meelde tuletaksid. Ja ise me ei jaksa ju mäletada, sest kogu aeg on kiire. On palju tööd ja väsimust. Stressi ja tüdimust…
Aga nurmenukud on ikka veel ootamas. Võiks ju sel aastal siis minna neid korjama? Ja rõõmustada! Vahelduseks ka lihtsalt niisama.

Print Friendly, PDF & Email