Tervitusi Eestimaa Siberist!

Tervitusi Eestimaa Siberist!

KÕIK SEE PERE KOOS: Jõuluõhtul tulevad kõik suured ja väikesed Viilupid kokku vanaema ja vanaisa majja Hariduse tänaval. See pilt on mälestus mullustest jõuludest.
Foto: Erakogu

Kui Ahti Viilup (74) noore mehena pärast Õisu piimanduskooli lõpetamist Saaremaale tööle suunati, oli ta pisut nördinud – Lõuna-Eesti kuppel-
maastikul, metsade ja järvede vahel üles kasvanud noormehele tundus siinne lage ja üksluine maastik nukker ja troostitu. Esimene kiri koju algas sõnadega: “Tervitusi Eestimaa Siberist!” Ent elu on läinud nii, et Viilup jäigi saarele, elades siin tänaseni.

Ahti Viilup on pärit Valgamaalt kauni Pikkjärve äärsest Karuse külast. Neljalapselises peres oli Ahti-poiss neljas. Sündides tibatilluke – vaid 1,8 kg –, kelle kohta isa arvanud, et ega sellest lapsest õiget asja saa.
Ema-isa olid töökad maainimesed – harisid põldu, pidasid loomi. Ahti mäletab, et koduõues paterdasid haned ja pardid, olid kanad ja kalkunid, peeti mesilasi. Isa üritanud isegi kolmes tiigis kalu kasvatada. Tööst ei saanud hõlpu lapsedki. Ahti Viilup mäletab end 7-aastase põnnina kahe hobusega põldu äestamas. “Isa oli haige, istus põlluserval… Kui juhtusin liiga järsku keerama, tuli isa ja pani mind jälle õige joone peale.”

Läheneva rinde tõttu tuli 1944. aastal käsk oma kodust lahkuda. Ahti Viilup mäletab seda minemist hästi – kaks hobust vankri ees, lehm vantsis kõrval. Nii jõuti välja Pärnumaale Kaansoole. “Seal elasime ühes vanas aidas metsa sees päris tükk aega. Isa oli kaasa võtnud suure koti soola, selle vastu käisime külast toitu vahetamas. Kui sakslane minema löödi ja venelane sisse tuli, võisime koju tagasi minna. Naabrimehed olid vahepeal vilja põllult ära koristanud.”

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.

Telli leht siit

Print Friendly, PDF & Email