Salme teater on haljal aasal (1)

Salme teater on haljal aasal

Vasakul põllundusteaduste professori Josef Bambergi rollis Silver Õun koos taksikoer Scipio-Nubluga, Salme vallavanem Kalmer Poopuu metsavaht Pankraz Niedertupferina ja Annika Juhandi tema naise Creszensina.
Foto: Ivika Laanet

Laupäeva õhtul Salme Vallateatri poolt lavale toodud muusikaline komöödia “Haljal aasal” – tänavu suurima osavõtjate (näitlejate ja tantsijate) arvuga lavastus maakonnas, kus lööb kaasa 30 inimest ja taksikoer Scipio-Nublu, tõi Salme kultuurimajja 300 teatrihuvilist.

“On vaid üks sõna, mida ma kasutan väga harva, ja see on fantastiline,” lausus Salme vallavolikogu esimees Prits Liblik pärast kahetunnise lustaka ja tõeliselt nauditava rohkete laulu- ja tantsunumbritega etenduse vaatamist. Ja nii see tõesti oli.

Tšehhi helilooja Jara Beneši opereti ainetel lavastas muusikalise komöödia “Haljal aasal” Maire Sillavee, laulud õpetas kätte Mai Rand, kunstnik oli Tuuli Pärtel, helikujundaja Margus Lepik, tantsuseadja Merle Sillavee. Fonogrammid mängis sisse Tiina Rätsep. Selliste oma ala tunnustatud tegijatega pole ime, et etendus tõeliseks triumfiks kujunes.

Parunilossis elu keeb

Publikul ei tulnud kahetseda, et olid laupäeva õhtul sammud rahvamajja seadnud. Näha sai hoogsat, koomilist ja romantilist Tšehhi-Austria mägede külaelu, mille keskmes paruniloss ja metskond. Laval arenes mitu armudraamat, milles kord ettevaatlikult sooje tundeid jagati ja siis jälle solvunult teineteist taga nuteti. Kõige selle ümber keerlemas värvikas külarahvas oma tantsude ja ühislauludega.

Üle kahe tunni kestnud etendust saatsid pidevad naerulaginad ja -kihinad. Iga esitatud laulu kiideti tormiliste aplausidega. Etenduse vaheajal kostis vaid tunnustavaid kommentaare. Ometi on etenduv lugu äärmiselt lihtne ja naiivnegi, nõnda et vähema vaeva nägemisel võinuks lavastus välja kukkuda hoopis farsina.
Kuna Salme Vallateatris ei mängi ühtegi professionaalset näitlejat, tuleb seda enam hinnata nende suurepärast rolli sisse elamist ja mängulusti. Laupäeva õhtul lustis publik saalis, kuid tundus, et samaväärset mängulusti tundsid ka laval tegutsejad.

Väga andekad harrastusnäitlejad

Õhtu täheks kujunes Salme vallavanema Kalmer Poopuu intensiivselt mängitud metsavaht. Poopuu andis laval endast absoluutselt kõik! Alkoholilembese, oma naist siunava ja teravaid nalju viskava külamehe tüüp oli hästi tabatud. Kiita saab ka metsainseneri kehastanud Meelis Juhandit ja põllundusteaduste professorit Silver Õuna.

Meelis Juhandi osatäitmisest õhkus saali tõelist mehelikkust – ideaalmees, kelles on ühendatud kuldsed käed ja terav nutt ning kes leiab aega romantilisteks hetkedeks. Silver Õuna professori osa lahendus oli õhtu üks paremaid, samuti üllatas Silveri kandev ja võimas lauluhääl. Kahtlemata ei saa märkimata jätta Andrus Oderi koomilist osatäitmist. Naiste seast jäi eredamalt meelde Katrin Aaviku argentiinlanna. Täpne, mänglev, flirtiv – kõik oli paigas. Samuti Annika Juhandi vali ja võimukas metsavahi proua.

Kõik peaosalised said oma rolliga hakkama oodatust paremini, trupis on väga andekaid harrastusnäitlejaid. Ning lavastaja Maire Sillavee oskab neile jagada õigeid rolle. Etendus oli kahtlemata üheshingamine – iga väikegi roll kenasti mängitud. Kas või näiteks kloun-tsirkuse väljahõikaja (Viljer Lõbus), kes laval palju ei viibinud, kuid jäi eredalt meelde.

Tõeline rahvatükk

Tegemist on tõelise rahvatükiga. Sellest annab tunnistust juba lavastuses osalejate arv. Kui ei teaks, et Salme küllaltki suur vald on, võiks arvata, et kaasa lööb kogu küla/valla elanikkond. Nähtud etendus on maksimalisti töö – milleski polnud tehtud allahindlust. Kunstniku (Tuuli Pärtel) lavakujundus oli läbimõeldud ja praktiline – dekoratsioone sai vastavalt vajadusele keerata-pöörata. Parunilossist võis järgmisel hetkel saada metsatukk mägise taustaga.

Nappide, kuid külluslikult maalitud dekoratsioonidega oli loodud kaunis päikseline ja roheline Tirooli maastik ja olustik. Kostüümides oli mindud klassikalist teed pidi, mitte kergemat. Näitlejad kandsid Tirooli rahvariide motiividel valmistatud kostüüme. Kleidid olid kõigil omanäolised – erinevas pikkuses ja eri värvi, kuid stiil kõigil sama. Meeste pükstele olid maalitud värvilised rahvuslikud motiivid, mis paistsid saali kätte hoopis peene tikkimistööna.

Suurepäraselt veedetud õhtu

Tublisse tervikusse mahtusid ka laulud (lauluõpetaja Mai Rand) ja tantsud. Oli nii melanhoolseid ja igatsevaid kui ka vallatuid palu ja mõnusat kooslaulmist. Kõige tuntum laul, mis tol õhtul kõlas Meelis Juhandi esituses, oli vanema generatsiooni igihaljas lemmik “Mustlaselu”. Arvatavasti just tänu sellele laulule on operett “Haljal aasal” siiani maailmas laialdaselt mängitav.

Merle Sillavee seatud tantsud olid nii peened ja õukonnamaigulised kui ka folkloorisugemetega. Elavad ja täpselt esitatud.
Lõppkokkuvõttes oli see suurepäraselt veedetud laupäevaõhtu. Muhedate maainimeste, andekate harrastajate ja linnast tulnud huviliste seltsis. Usun, et koju mindi omamoodi katarsisega. Tegemist polnud küll tõsise draamatükiga, mis paneks elu üle järele mõtlema või filosofeerima, kuid see-eest saadi etendusest elamus, elurõõmu halli Saaremaa kevadesse ja teadmine, et Salme rahvamajja tasub ka järgmisel korral kvaliteeti nautima minna.

Piret Puusepp, Ivika Laanet


Tegelased

Parun Felseck – Viljar Merivald; Renee, tema vennatütar – Kaidi Ottis; krahv Bobby Wittgenstein – Andrus Oder; Josef Bamberg – Silver Õun; Lola – Katrin Aavik; Heinz Liebling – Meelis Juhandi; Huber – Mati Schmuul; Pankraz Niedertupfer – Kalmer Poopuu; tema naine Creszens – Annika Juhandi; nende tütar Liesl – Kaia Prostang; toaneitsi Anna – Marina Maasik; kloun – Viljer Lõbus, sulane Stoffl – Veljo Kuivjõgi.

Külarahvas: Marika Järveots, Marika Paas, Kristel Himmist, Kristina ja Jaan Prants, Kaie ja Johannes Usin, Hiie ja Veljo Kuivjõgi, Mare Poopuu, Anni ja Tarvo Veskinõmm, Helle ja Rein Timm, Meelis Raaper, Ken Toodre, Andre Anis, Reedik Aavik.

Print Friendly, PDF & Email