Saaremaa Tarva ja Serviti ootuses

Saaremaa Tarva ja Serviti ootuses

 

Igasugu uuringud näitavad, et Eesti elu on suurte linnade poole kreenis. Spordi kohta seda alati väita ei saa. Põlva ja Rakvere on tõestanud, et ka väikestes kohtades saab edukalt toimetada tipptasemel pallimängu meeskonnaga. Need kaks on vaid viimased näited. Mõni aeg tagasi oli Pärnus Eesti üks paremaid võrkpallimeeskondi ja Sillamäe oli alles eelmisel hooajal jalgpalli meistriliigas üsna tipus.

Ikka ja jälle ohatakse, et ka Saaremaal võiks olla meeskond, kes millegi taolisega hakkama saaks. Näiteks millegi säärasega, nagu Rakvere. Olgu pealegi, et Rakvere Tarva hoog on korvpalli meistriliiga finaalis raugema hakanud ning viimastes mängudes on saadud üsna suured kaotused.

Kuid nagu asjaosalised ise on öelnud, oli juba ainuüksi finaali jõudmine Rakvere puhul väike ime, rääkimata sellest, et finaalseeria kahes esimeses mängus Rock nende endi koduväljakul põlvili suruti. Rakverel pole vaja enam kellelegi midagi tõestada. Tabavalt on öeldud, et Rock võib küll kuldmedalid võita, aga see aasta on Rakvere aasta igal juhul.

Võrkpallis on võimu

Traditsioone vaadates ei jää vast kellelgi kahtlust, et Saaremaa kõige kõvem pallimänguala on võrkpall. Saarlased tegid võrkpallis NSVL-i piires ilma juba pea pool sajandit tagasi. Ning nii palju kui mina mäletan, on siinmail alati võrkpalli mängitud, ja tulemuslikult. Eesti meistriliiga klubides mängib mitmeid saarlasi, viimastel aastatel on paar saarlast olnud ühed põhitegijad ka koondises. Noori poisse suundub pärast koolilõpetamist pea igal aastal mõnda mandri klubisse. See ei ole juhus. See on sihipärase töö ja traditsioonide tulemus.

Siinkohal tekibki küsimus, et miks me peame oma noored mehed n-ö ära andma, mitte ei pane koha peal kokku oma meeskonda. Siinsed treenerid on kinnitanud, et ainult saarlastest koosneva meeskonnaga mängiks esialgu täiesti vabalt võrkpalli meistriliiga keskmike seas, ja ma usun, et kui selline meeskond oleks olemas, siis pikapeale jõuaksime ka etteotsa. Seda muidugi eeldusel, et meie parimad võrkpallurid on nõus oma kodusaare meeskonnas mängima.

Kas meri takistab?

Alati, kui mõnes seltskonnas on jutuks tulnud, et võiks olla selline meeskond, jõutakse tõdemuseni, et siin kohapeal pole ju midagi teha ja niikuinii lähevad kõik mandrile ära. Kurb küll, aga nii see on tõepoolest. Saarelise eripära tulemus. Suurel maal on ikka palju rohkem võimalusi ja tegevust. Seega ei oleks võimalik saare peal meeskonda hoida ja siin treenida, kuna keegi ei taha siia tulla.

Mina väidan, et meeskond võiks treenida ka näiteks Tallinnas. Korvpalli SWE-7 nii ju teeb. Küll veidi teisel tasemel, aga süsteem toimib. Trennid Tallinnas, mängud Saaremaal.
Vahel jääb mulje, et see “meri vahel”-jutt on natuke nagu ettekääne, et lihtsalt on nii ja midagi pole teha. Samas ma ei tea ka, et keegi oleks väga proovinud sellist meeskonda kunagi kokku panna. Vähemalt proovinud.

Raha pole otsa saanud

Hea meel on kuulda, et tegelikult asi vaikselt susiseb ning nii mõnigi mees on hakanud maad kuulama. Asjaosaliste palvel ma sellel esialgu veel pikemalt ei peatuks, aga vähemalt ots on lahti tehtud.
Selge on see, et säärase asja tegemine nõuab lisaks mängijate olemasolule ka raha. Palja aitäh eest ei tule isegi kõige suurem patrioot oma kodusaare klubisse mängima.

Kust peaks raha tulema? Selge on see, et raha pole kellelgi ülearu, kuid samas pole see ka maailmast kindlasti otsa saanud. Mina näeksin, et vähemalt esialgu peaks suurim toetaja olema kohalik omavalitsus ehk siis antud juhul Kuressaare linn (ehk ka vallad). Tundub kindlasti veider jutt, et ajal, mil linn tõmbab toetusi maha ja loobub ühest või teisest asjast, peaks ta leidma mingi pallimängumeeskonna tarbeks paarsada tuhat.

Mina väidan, et kui leitakse ooperipäevade ja golfi tarbeks, siis võiks leida ka spordi jaoks. Kuressaare linnapea ütles lehele poolteist aastat tagasi ooperipäevade rahastamise kohta sellise lause: “Kuid ärme unustame, et uus kvaliteet ooperipäevade korraldamisel on lisaraha väärt.” Selle lause valguses usun mina, et kui suudetaks kokku panna hea võrkpallimeeskond, võiks ka seda nimetada uueks kvaliteediks. Samuti arvan, et kui omavalitsus paneks suure seemne, siis tuleksid ka eraettevõtjad riburada järele. Selge on see, et tegu ei saaks olla üheaastase projektiga, vaid ikka pikema perspektiiviga ettevõtmisega.

Ühtsuse tunne

Miks ma seda lugu üldse kirjutama hakkasin? Tunne, et võiks kirjutada, tekkiski Rakvere Tarva mänge vaadates ning lugedes lehtedest ja Rakvere klubi kodulehelt kommentaare selle kohta, kuidas minnakse mängule, kuidas meeskonda toetada, ja avaldati lihtsalt meeskonnale toetust.
Üks mitte väga väike faktor lisaks sellele, et meeskonna näol tekitatakse noortele motivaator, on ka inimeste ühendamine.

Usun küll, et Rakvere või Põlva linnakodanike ühtsustunne ja uhkus oma elukoha üle kasvab koos sealsete meeskondade hea esinemisega kõvasti. Või nagu ohkas üks kohalik spordimees, kui samal teemal rääkisime: “Kujuta ette, kui meie spordihoones oleks selline möll!”
Kujutan küll ja väga hästi ning usun, et tulevikus ei ole see ka võimatu.

Print Friendly, PDF & Email