Kas mina kuulun Saaremaa eliiti? (1)

Kas mina kuulun Saaremaa eliiti?

 

Ei teadnud poisikesest peast hiidlaste elust ja olust midagi. Et mingi saar neil seal on ja Kõpu tuletorn. Oskavad saarlasi tögada ja mandril aetakse hiidlaste Kärdlat ja saarlaste Kärlat alatasa segi. Korra sai klassiekskursioonil käidud, aga meeles on vaid see, kuidas kohalikud hiidlaste idud käisid redelil meie ööbimiskoha akende taga tüdrukuid piilumas.

Aga siis toimus pööre. Kui olin Barentsi merel traaleril mitu kuud madrusena töötanud ja kõik saadaolevad raamatud läbi lugenud, tuli hakata lisa otsima. Siis ei olnud internet veel nii kättesaadav ja telefonikõned koju olid kallid. Ühes Norra sadamas sai käidud korra kuus, hea, kui laevaomaniku saadetud autoga Eestist kirju ja ajalehti saime. Aga need olid paari päevaga läbi loetud ja algas taas piinav uudistenälg, olin ju harjunud päevas lugema kolme või nelja ajalehte.

Kord sattusin peale vanemtüürimehele, kes luges ajalehte, mida ma ei olnud näinud. Nõudsin seda endale, kui temal läbi loetud. Vanemtüürimees ütles, et ta loeb seda juba teist korda, ja lisas, et tal on neid lehti veel. Mõne minuti pärast saabus ta mu kajutisse, kaasas patakas Hiiu Lehti, et kui Hiiumaa uudised huvitavad, edu lugemisel! Ja lugesin ning ei piirdunud vaid uudistega, infonäljasena ahmisin kõiki lugusid – arvamusartiklitest kultuuriuudisteni ja krimilugudest järjejuttudeni välja.

Minu ees avanes Hiiumaa

Lühikese aja jooksul niivõrd palju kitsa inforuumi materjali andis mulle täieliku pildi selle saare kaasaja elu-olust. Oleksin kui avanud seletava sõnaraamatu, hakkasin nägema ridadest kaugemale. Kui mõned nädalad hiljem sattus laevale hiidlasest traalmeister, sattusin tema ja vanemtüürimehe vestluse juurde.

Et tegemist oli teemaga, mis oli Hiiu Lehes jäänud lõputa, asusin juurde küsima. Nii enese kui ka traalmeistri imestuseks läks tõsiseks aruteluks, pärast mida too hakkas minu vastu huvi tundma, et kuidas ma teemaga nii hästi kursis olen. Vanemtüürimees rehmas selle peale käega ja ütles muiates, et on üks saarlasest nuhk.

Üks mu kapten tellis uue sadama laevaagendilt alati kohalikke ingliskeelseid lehti, et laeva külalistega oleks, millest rääkida. Siiani meenub, kuidas Djiboutis sai kohalikke mustanahalisi õnnitletud iseseisvuspäeva puhul ja lõõbitud, et neil rikas riik, kui valitsus jaksab sel puhul üle veerand tunni ilutulestikku korraldada – olin just lehest lugenud kelkimist, kui mitu miljonit taevasse lastakse. Sain kohalikega paugupealt kontakti ja lõunapausil räägiti mulle muredest, mis puudutasid nende riiki ja inimesi.

Need seigad ja saadud kogemused on siiani meelde jäänud. Nüüdki vahel võtan ette mõne maakonna lehe, mille elust ma suurt midagi ei tea, ja avaneb uus maailm. Mõnikord loen veebi vahendusel naaberriikide uudiseid, kuigi keelebarjääri tõttu tuleb leppida ingliskeelsete tõlgetega (mis ei anna muidugi täit ülevaadet). Välisajakirjadest on lemmik Newsweek, mida lugedes oma pisi- ja pseudomuresid alati tühistena näen.

Naaberriikide mereajakirjadki avardavad maailmapilti palju. Ei hakka mainimagi, millise elamuse saab kümneid aastaid vanu ajalehti lugedes.
11 aastat mandril elanud, tundsin, et midagi on puudu. Samal ajal hakkas ilmuma Oma Saar, mille tellisin. Hakkasin veebist regulaarselt lugema Saaremaa uudiseid ja olin sellega kui oma juurte juures tagasi. Peagi imestasid mõned mu mandrituttavad, et kuidas ma Saaremaa eluga nii hästi kursis olen? Olen vastu küsinud, et kas küsija Saaremaa ajalehti ei loegi?

Sõõm vett kuivas kõrbes

Hämmastav, kuidas ühte lehte lugevad inimesed kuuluvad ühte inforuumi ja teised teise. Võrrelgem või Kesknädala lugejaid ja mittelugejaid. Oma Saare šveitslasest kolumnist Kaspar Näf on näide sellest, kuivõrd laia inforuumi saab kuuluda, kui pidevalt lugeda mitme maa erinevaid ajakirjanduslikke väljaandeid. Isegi Urmas Kiili toimetatud pressiülevaated maailmast ja silmaringi avardavad lood teistest maadest on kui iganädalane värske sõõm vett kuivas kõrbes. Tuleb erinevaid väljaandeid lugeda!

Maailma märgates tunneme ühtaegu end nii väikestena kui ka uhkena, et oleme oma eluga siin suurel saarel hakkama saanud. Maailm koosneb tuhandetest väikestest, ei ole palju nõutud, et vähemalt oma maakonna eluga end kursis hoida, lisaks vahel naabrite kapsaaeda piiluda. Ja avastada, et mured on igal pool samad ja mõned meie lapsehaigused on juba mujal põetud ja läbi mõeldud. Mitmete ajalehtede lugemine vabastab silmaklappidest.

Anvar Samost kirjutas eelmisel suvel lugeja-ajakirjaniku sümbioosist nii: “Eesti tingimustes kuulub eliiti iga inimene, kes tellib ajalehte. /—/ Ajakirjandus on see, kui oma auditooriumit esindades tehakse informeeritud valikuid selle kohta, mis on oluline.”
Aitäh Oma Saare toimetusele, kes on mind ja teisi lugejaid oma valikutega viimased kolm ja pool aastat nii hästi Saaremaa eluga kursis hoidnud. Jaksu ka Saarte Hääle vedamisel! Teie väljaannet lugedes kuulun kindlalt Saaremaa eliiti.

Print Friendly, PDF & Email