Lepatriinu usku olemine

Lepatriinu usku olemine

 

On taas looduskaitsekuu. See tähendab, et inimesed hoiavad ja kaitsevad loodust senisest aktiivsemalt ja selleks korraldatakse mitmeid üritusi.

Inimene on endale ammu teadvustanud, et ta pole looduse kroon. Sellevõrra on tema aukartus looduse ees suurem.
Kohtusin neil päevil ühe tuttavaga, kes tuletas meelde Ivo Linna laulu “Oled looduslaps ja meistriteos…” Mõnikord peetakse looduslapsi naiivseteks.

Kuid see arvamus on vale. Just sellised inimesed on need, kes oma tundlikkuses ja elumõistmises elu edasi viivad. Hindan neid inimesi väga. Nende ehtsus on lummav, meeldiv ja võid tõdeda, et sünnibki midagi olulist ja loomulikku. Vahel mõtlen inimestest – kelle või mille usku nad on? Jumala? Maa? Iseenda? Või… hoopis lepatriinu usku? Avastasin selle olemise alles hiljuti, kui ühel õhtul hakkas peas ja hinges tiksuma luuletus:

Lepatriinu usku
olen,
heldin lihtsast oksaraost.
Teisi rõõme
aga
leian sõpradest
ja heldest kodutoast.

Nii sain seletuse oma loodusearmastusele. Ja kinnituse, et lepatriinu usus on samuti midagi väga ehtsat. Mul on sõber, kelle kohta võin ka need sõnad öelda. Mõnele tundub ta kummaline, teistele mõistetamatu, aga mina mõistan teda. Näiteks sedagi, et kui ta linnast jälle maakoju jõuab, istub ta kõigepealt ühe kännu otsa ning vaikib ja mõtiskleb. Ning kui sel hetkel talle helistan ja küsin, mida ta teeb, vastab mu sõber: “Istun kännu otsas.”

See on nii enesestmõistetav ja tema jaoks ka tegu, tegemine. Ta puhkab vaimselt ja ka füüsiliselt. Kas pole tore – istuda kännu otsas ja mõtiskleda. Alles pärast neid vaikuseminuteid võtab ta labida või reha… Või istub rõdule laua taha ja paneb kirja uue luuletuse või etüüdi.

Kas pole tore?

Mu sõber on tõeline loodusefänn. Kodu, mis on ümbritsetud suurtest puudest (ja neid on palju liike!), pakub talle kõike, mida elu võib pakkuda: tööd, rahu, meelekindlust, armastust, uudishimu jne. Ja lepatriinudega on tal eriline suhe: ta kõneleb nendega nagu puudegagi. Nii kandsingi tema nende inimeste ritta, kes on lepatriinu usku. Ja arvan, et mu luuletus “Lepatriinu usku” sündiski eeskätt temale mõeldes. Sai vähemalt algtõuke, mis pani hingekeeled võnkuma.

Lepatriinu usku olemine ei välista aga usku jumalasse, Maasse, iseendasse jne.
Jah, on olemas selline elutunnetus ja vabadus ning see teeb rõõmu, see toob inimesed mulle lähemale. Ma arvestan just sellest lähtudes paljude arvamustega.

Saarlased on mõnikord oma elus põikpäised – midagi erandlikku ei võeta hästi vastu. Kukutakse kohe põlastama või kritiseerima. Aga uskugem – olemise teeb siinilmas huvitavamaks just see erandlikkus. Me ei taha ju tihti käia käidud teed, vaid otsime oma rada. Me ei taha tuttavlikku, otsime uut. Sest me otsime kirgastumist. Ja vaadake vahel selliseid kirgastunud inimesi: nad tunduvad kummalised, nende elujõud on üliaktiivne, nad on lummavad.

Allkiri looduse kaitseks

Usun, et lepatriinu usku on ka kõik need inimesed, kes andsid oma allkirja Tuhala nõiakaevu säilimiseks. Aga inimene on tänapäeval ka kahepalgeline. Esiteks: ta püüab looduselt võtta, mis võtta annab. Ja samas nagu kaitseks teda. Võtjainimene on halastamatu, andjainimene on tasakaalukas, isegi hell. Just looduskaitsekuu märgib sellised inimolemused selgelt ära.

Ja lõpuks pean küsima: mida sina, lehelugeja, oled teinud ja teed looduskaitsekuul? Kui mu naabrimees vaatab hoolika pilguga üle aias kõik õunapuud, kui mu sõbranna käis mitmetel loengutel, kui üks mu sugulane muretses endale aeda mesipuud, kui mu juhututtav rajas kiviktaimla, siis see kõik on tore, on vajalik, on loodussõbralik.

Aga küsin veel kord: mida sina oled teinud? Ehk oled sinagi lepatriinu usku… See tähendab aga midagi erilist, harukordset, loomulikku elurada, kus loodusel on inimesega kõikvõimas suhe, tasakaal ja õnnistus. Ärgu sellised inimesed häbenegu oma usku! See märgib elus tõelist loodusearmastust.

Tean inimest, kes on eriliselt lepatriinudesse kiindunud. Ta on ostnud palju asju, millel on lepatriinusümboolika. Vähe sellest. Ta vestleb lepatriinudega. Ning on avastanud, et neile meeldib koguneda just ühele suurele kivile tema maakodu õues. See ongi lepatriinukivi. Sellisel kivil on eriline hing. Pere lapsed mängivad selle juures peitust. Või kui nad ringmängu teevad, on kivi nagu üks neist ringi sees.

Ühel õhtul tuli murelik tütar mu juurde, peopesal surnud lepatriinu. Ütles: “Matame ta maha!” Matsime. Rituaal oli aga erandlik, teistsugune kui siilimatus. Kõigepealt luges tütar lepatriinule omatehtud salmikese. Siis keeras ta puulehe sisse. Haud oli väike, aga nägus, ja ristiks sai lepatriinu roopillid. Kui haud oli kinni aetud, tõi tüdruk kadarikust tillukese kadakaoksa ja lausus: “Sealt kadakalt ma sind leidsin. Olgu teil koos uni kerge!”
Pärast seda süütasime lepatriinu mälestuseks lõkke ja õhtu oli täis imelist olemist.

Enda Naaber

Print Friendly, PDF & Email