Kes minevikku ei mäleta…

100 aastat tagasi kehtis Kuressaares päris kopsakas supelusmaks

Sajand tagasi oli Kuressaare kuurortlinn ja sestap oli ka kehtestatud ühe kohaliku maksuna supelusmaks. 7. aprillil 1910 ilmunud ajaleht Saarlane selgitas maksu kogumise põhimõtteid. Tegemist oli siis sundusliku maksuga, mida pidid maksma peaaegu kõik Kuressaarde tulijad.
Nii pidid kõik, kes 1. maist kuni 1. septembrini Kuressaare linna tulevad, maksma supelusmaksu 3 rubla iga üksiku isiku ja 5 rubla perekonna päält, kui see kolmest ehk rohkematest liikmetest koos seisab.

Maksust vabastati need, kes ametitalituse pärast linna sõidavad, lihttöölised, alla 10-aastased lapsed, isikud, kes laevade pääl teenivad ja laevade reisimise tõttu linna jäävad, linnasõitvad teenrid (nagu toatüdrukud, köögitüdrukud, lapsehoidjad, ammed, toapoisid, kokad ja kutsrid) ning tegevad arstid ja kohase muusika koori liikmed.
Supelusmaksu maksmisest ei pääsenud aga perekonnas olevad kooliõpetajad ja -õpetajannad, tundide andjad (repetitorid) ja lastetüdrukud (bonned). Vastuvõetud sunduslik määrus ütles veel, et vaesed isikud vabastatakse sellest maksust linnaameti iseäraliste otsuste järele.

Maks tuli tasuda kolme päeva jooksul pärast linna tulekut selleks määratud maksukorjaja kätte. Kui see maks ära ei ole maksetud, siis sunnitakse see politsei poolt valitsuse korral ilma kohtuta sisse, kirjutab Saarlane, lisades, et majaomanikud ja majade valitsejad peavad linnaametile seatud vormi järele linnasõitjate üle teateid andma ja rahakorjajale majaraamatu ette näitama.

Olgu võrdluseks toodud valik sama aasta 14. aprilli turuhindadest (ikka ajalehest Saarlane): rõõsa piima toop maksis 6–7 kopikat, kartulivakk 60–70 kopikat, värske kurk 10–15 kopikat tükk, leivanaela eest küsiti 3 ja saianaela eest 6–10 kopikat. Ristikheina puud maksis 50–60 kopikat, nisuvakk 350–400 kopikat ja kasepuu sülla eest tuli juba välja käia 12 rubla.

Print Friendly, PDF & Email