Maaomanike ja arendajate hambajäljed looduskaitsealades (12)

Maaomanike ja arendajate hambajäljed looduskaitsealades

AUK KESET KAITSEALA: Tagamõisa hoiualast taheti veel mitte väga ammu aega tagasi teha Eesti esimene Natura 2000 pilootprojekt, mis pidi teistele järgimiseks ja eeskujuks olema. Vaadates täna kaitseala lõunapiiri ja seda, et keset kaitseala on “auk”, võib Tagamõisas toimunut pidada hoopis läbikukkumiseks ja häbiplekiks.
Foto: Mairold Vaik

Muraste looduskaitseala piirid on määratud nii, et terve talupojamõistus ka kõvema nuputamise korral ei ole võimeline aru saama, mille alusel nõnda on tehtud. Minu kodu juures olev mereäärne ala lisati Natura 2000 kaitstavate territooriumide eelvalikualade hulka, aga lõpptulemus erineb kaitse alla võetud ala algsest variandist oluliselt. Ilmse eesmärgiga mitte nullida sealset era- ja riigi kinnisvaraarendust.

Pikka aega mõtlesin, et see ala on Eestis ainuke “hambuline”, mitmest tükist koosnev ja auklik kaitseala, aga siis sain teada, et läheduses asuva Rannamõisa maastikukaitseala piire on ala valdajal lähiajal samuti plaanis muuta vastavalt sellele, kuidas kinnisvaraarendus on kaitsealasse “sisse sõitnud” (sh silutakse ametnike kunagisi möödavaatamisi). Selle info taustal võtsin ette ka Saaremaa kaitsealade kaardid, kaitse-eeskirjad, kaitsealadega seotud artiklid ja tulemus on enam kui lihtsalt huvitav.

“Eesrindliku” kaitseala loomine Saaremaal on läbi kukkunud
Esiteks võtsin ette kaitsealad, mis loodud eelmise sajandi keskpaigas – Viidumäe looduskaitseala ja Vilsandi rahvuspark. Maa-ameti kaardirakenduse pildi järgi on tegemist suurte aladega, selgelt arusaadavad ja sirgete piiridega. On näha, et kaitseala on tõepoolest ALA. Piirid on loogilised ja sel ajal ei olnud ka maaomanikke, kes oma piire kiivalt valvanud. Kas aga ka tänapäeva kaitsealad on sellise põhimõttega loodud, et on kruntideülesed ja piirid pigem looduslikud? Kaugel sellest.

2002. a ajaleheartiklitest sain teada, et Eestis asuti kõige esimesena looma Tagamõisa poolsaare kaitseala, see seati kui pilootprojektiks ja teistele uutele kaitsealadele teerajajaks ja eeskujuks. Paraku oli protsessis palju konflikte, külade elanikud olid jõuliselt kaitseala vastu ja samas oli ametnikepoolne selgitustöö nõrk. Tänaseks on Tagamõisa poolsaarel mitu kaitseala määratud, aga kas looduse kaitse eesmärgid on ka täidetud?

Mitmed poolsaarel olevad hoovid ja krundid on kaitsealast välja jäetud, tehes piiratavasse alasse kummalisi lõikeid. On ka n-ö auke, justkui hiired oleksid juustu kallal käinud. Sisuliselt kui jalutada poolsaare tipuni, läbid mitu korda ala, mis on looduskaitse all ja samavõrra alasid, mis ei ole kaitstud. Miks siis juba terve poolsaar kaitse all ei ole? Maa-ameti
kaardirakenduse kaitsealade ja piirangute kihtidega tutvudes selgub, et algselt, kui Natura eelvalikualad 2002. aastal paberile pandi, oligi plaanitud kogu poolsaar kaitse alla võtta. Aga lõpptulemus on küsimusi tekitav.
Mis on selliselt moodustatud kaitseala eesmärk?

2006. aastal vabariigi valitsuse vastu võetud Saaremaa hoiualade muutmise määruses on ilusalt ja deklaratiivselt kirjutatud, et kaitseala loomise eesmärgiks on sealse metsa, loomastiku, taimestiku, paekalda jm kaitse, ent looduse poolt vaadatuna see küll nii välja ei paista. Kas nt metsas elavad kitsed ja linnud teavad metsatukki ja aedadeta õuesid läbides, et on juriidiliselt võttes teistsugusel territooriumil? Kas neil õnnestub lõppkokkuvõttes liikuda nii, et on kogu aeg kaitsealal ja inimtegevusega kokku ei puutu?

Kui see neil õnnestub, oleme loomade tarkust seni alahinnanud. Ja eks inimestelgi peab olema supermälu, et kõikide kaitsealadega seotud reeglite ja piiridega kursis olla ning teada, kuhu nad oma jalajälgi võivad jätta. Julgen väita, et Tagamõisa poolsaare kaitsealade piirid näitavad, et Natura 2000 projekti eestvedajate algatatud eesmärk hoida loodust on läbi kukkunud. Ka on 2008. aastal läbiviidud riigikontroll kinnitanud, et Natura aladega seotud andmete kogumine, parandamine ja kasutamine on halvasti korraldatud. Pealegi käib üks Tagamõisa maaomanik siiani keskkonnaministeeriumiga kohut.

Puudus vahetu kontakt

Põhjusi, miks looduskaitsealade piirid nii on paika pandud, on palju. Esiteks erinevate huvigruppide põrkumine, teiseks otsustajate nõrk kontakt kohalikega, kolmandaks riigipoolse selgitustöö nappus ning neljandaks ajapuudus ja mugavus. Bürokraatliku poolega jäädi Euroopa Liidu seatud tähtaegade lähenemisel ka niivõrd ajahätta, et lihtsam oli eramaad ja muud konfliktsed krundid enne tähtaegade kukkumist välja jätta, sest selgitustööle ja läbirääkimistele kulunuks liialt palju aega.

Alles 2004. aastal korraldati esimesi maakondlikke selgitavaid teabepäevi ja 2009. aastal koolitusi maaomanikele. Informeerimata maa- ja koduomanike põhiargument oli, et kui nende maad kaitsealasse jäävad, keelatakse nendel oma õues igasugune tegevus. Enamikul on kõrvust mööda läinud see, et maaomanikud saavad ise kaasa rääkida kaitsealade kaitsekorralduskavade loomises. Ja ka siis on vaja läbida bürokraatia kadalipp, kui soovid ehitada krundile, mil pole loodushoiuga midagi pistmist. Üld- ja detailplaneeringud seavad juba kaitsealadetagi ehituspiiranguid.

Kas erakonna liidrite õued on puutumatud?

Kuid millest me räägime, kui Natura eelvalikualade ja kaitsealade loomise ajal tõmmati Kahtla–Kübassaare hoiualas piire nii, et Eesti kõige olulisema mehe suvilamaa jäi suures osas välja. Muidu on näha, et üle territooriumi, laht ja mereäär kaasa arvatud, on soovitud tõmmata ovaalile omane joon, kulgedes rannajoonega ühtlaselt, aga tegelikult on see kalda pool kui rindejoone tähistus, kust mõnes kohas on vaenlased läbi murdnud.

Kümnendi keskel avaldatud artiklites seletatakse Laimjala vallas asuva Saareküla erisusi sellega, et inventuuri käigus ei avastatud eelnimetatud suvilaalal kaitsealuseid liike. Huvitav kokkusattumus, sest mõlemal pool naabrite aladel neid leiti.

Kui riigi esindajad, kes peaksid olema eeskujuks ja tundma muret loodushoiu pärast, kasutavad igasuguseid trikke ja paragrahviauke, et kaitsealade loomisel omakasu lõigata, pole loota, et teised kaitsealadega seotud inimesed teistmoodi mõtleksid. Taas kord on juriidiliselt kõik korrektne, aga kogu selles tsirkuses on kaitsealade loomise eesmärk hägustunud ja devalveerunud.

Pärandaks järglastele sea-dustest puutumata maad

Muraste jt sarnaste looduskaitsealadega seonduv on ilmekaks näiteks, et kui mingi seadus piirab, siis tuleb seadust muuta ja kõik on korras. Ma ei ole küll paduroheline, et loodust kummardan, kui inimeste mõistlikud vajadused on ohus, aga ma ei salli silmakirjalikkust kogu protsessi ümber. Õnneks on ka teistmoodi suhtumist. 2004. aasta 14. oktoobri Maalehes on talletatud ühe Saaremaa maaomaniku sõnad: “Mina olen loodusearmastaja, mitte maaga äritseja.”

Print Friendly, PDF & Email