Õnnistus saarerahvale (lisatud linnapea kõne)

Õnnistus saarerahvale (lisatud linnapea kõne)

Foto: Peeter Kukk

Eilsel Eesti vabariigi 92. sünnipäeval peeti kõnekoosolekuid, lauldi isamaalisi laule ning paluti õnnistust meie riigile ja rahvale. Ilm soosis pidulisi, sest nii suurt hulka rahvast ei ole juba ammu riigi sünnipäeva üritustel Kuressaares (ja ka mujal maakonnas) näha olnud. Jumalateenistused toimusid Kuressaares nii EELK Laurentiuse kirikus kui ka EAÕK püha Nikolai kirikus. Mõlema konfessiooni vaimulikud said sõna ka südapäeval peetud traditsioonilisel kõnekoosolekul Vabadussõja ausamba juures. Pildil on ülempreester Andreas Põld.

Linnapea Urve Tiiduse kõne rahvakoosolekul Kuressaares Vabadussõja ausamba juures

Lugupeetud koosviibijad!

Eesti Vabariik saab täna 92 aastaseks. Palju õnne meie riigile, see tähendab – palju õnne meile kõigile. Suur tänu tagantjärele põlvkondadele, kes on hoidnud, arendanud ja kaitsnud Eestit enne meid!

Ma ei tea, kuidas teie, austatud linlased, kuid minu hommik algas järjekordselt lume kirumisega, kuidas see hangesid kasvatab ja linna rahakotti tühjendab. Nii väga eestlaslik on iga päev kedagi hambusse võtta ja natuke sappi pritsida. Teisalt, kui hea, et üle hulga aja saame jälle nimetada asju õigete nimedega! Talv on jälle talv! Ehe ja õige! Ehk tuleb suvigi nagu olema peab! Äkki jääb üldse vähemaks võltskujutelmi! Reaalsus on ilus oma tõeluses!

Kaksipidised tunded on inimlikud. Kas kaksipidiste tunnete objektiks võib olla ka riik? Muidugi võib! Hoolides oma riigist näeme seda teravamalt tema puudusi. Puudused ja probleemid pole mitte needus, vaid võimalus areneda ja kasvada.

Näiteks oleme kuulnud aastaid häid jutte elukestvast õppest. Töötute statistikast näeme,et nende seas on inimesi, kellel pole isegi kohustuslikku põhiharidust, erialast rääkimata. Koolides jääb lapsi praegu vähemaks! Mõni aastakäik on juba pea poole väiksem kui võrrelda Laulva revolutsiooni aasta sündidega. Olen nõus Eesti hariduseliidi väljendatud mõttega – kasvatagem nüüdsest kõiki neid, kes koolipinki tulevad, üles nii, et iga inimese anne ja võimed tuleksid esile ja keegi ei tunneks tulevikus, et on ühiskonnas üleliigne.
Eesti ajalugu on tegelikult täideläinud unistuste jada. Oli unistus priiusest, siis tuli unistus omariiklusest, valgest laevast, taasiseseisvusest. Millest me unistame praegu?

Unistused peaksid olema ülevad, kuid reaalsed! Tegelikult võiksime unistada iseenda sisemisest kasvamisest. Rahvas soovib, et poliitika tandril oleks vähem nõmedat egodevõitlust, et olelusvõitluses oleks vähem labast kättemaksu, et oleks vähem võitlust iseenda mugava äraolemise nimel, oleks vähem hukkamõistu ja rohkem usku iseendasse, vähem lubadusi, rohkem tegusid. Ja ka rohkem siiraid ja abivalmis küsimusi oma kaaskondlastele, et kuidas nad tegelikult praegu toime tulevad. Ükski riik, ka iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik ei püsi ootusel, et keegi kuskil ajab asjad korda. Meie riik püsib inimestel, kel on üks ühine omadus – nad teavad, et pingutamine ja vaevanägemine, ka raskused on elu pärisosa. Kuid me kõik vajame aeg-ajalt ikka õnnetunnet, et oleme midagi saavutanud ja siin on ühiskonnal veel palju teha.
Mul on ka meeldiv võimalus edastada Kuressaare Linnavolikogu esimehe Erik Keerbergi head soovid kõigile linlastele vabariigi aastapäevaks. Nii nagu paljudel teistel ettevõtjatel, on tal Kuressaare Enerpointi juhina ka täna tööpäev ja lähetus väljaspool Eestit.

Las Eesti riik kesta üle meie, meie lastealaste ning nende laste eluea!
Head aastapäeva!

Lisaks on meile kingitud järjekordne suurepärane suusailm ! Linna terviserajad ootavad!

Tänan teid kuulamast!

Print Friendly, PDF & Email