Maavanema vastuvõtul Artur Rinnega (7)

Maavanema vastuvõtul Artur Rinnega

 

Olen omavalitsusjuhina saanud osaleda maavanema vabariigi aastapäeva puhustel vastuvõttudel juba 1997. aastast. Seekordne kogemus oli aga teistsugune – olla pidulikul üritusel selle kajastajana ja jagada oma muljeid lugejatega. Inspiratsiooni arvamusloo kirjutamiseks andis mulle Oma Saare veebiküljelt leitud luulevormis kommentaar maavanema tervitusele, mille siinkohal ära toon.

Mull-mull-mull-mull tühjad sõnad, rahval kaelas suured võlad.
Oravad ei sellest hooli, on viletsuses vanu, noori.
Katku ajal pidu peavad, garderoobid korda seavad.
Aga see on matslik tegu, miskit edevuse segu.
Tehke lahti oma silmad, väljas taas on tuisuilmad.
Paljudel ei ole süüa, teie saate pidu lüüa.
Kas teil raasu häbi pole, töötutel on elu kole.
Aga mis mu jutu iva, silmad avage te siva.
Siis näete viletsust ja valu, õnnetuid kui kuival kalu.
Sellist riiki me ei taha, kus rahval elada on paha.

Eks sarnaseid mõtteavaldusi à la pidu katku ajal on olnud ka varem. Olgu siis tegemist presidendi, maavanema või vallavanema vastuvõtuga. Mina ei ühine aga mõttes eelpool äratoodud luuletuse tundmatu autoriga, sest olgu ajad millised tahes, Eesti Vabariigi sünnipäev väärib tähistamist. See üritus ei ole Saare maakonnas olnud kunagi vaid “valitutele”, sinna on alati kutsutud neid inimesi, kes väärivad tunnustamist ja lugupidamist just oma igapäevatöö või ühiskondliku tegevuse eest. Maavalitsuse teeneteplaatide saajate kohta ei ole minul küll kunagi tekkinud küsimust, et huvitav, mille eest talle?

Pidupäevakõned

Iga piduliku vastuvõtu juurde kuulub pidupäevakõne, mille tekst ja mõte on kantud hetkest, milles viibime. Läbi aegade oleme kuulnud majandusraskustest, mida on põhjustanud Venemaa kehtestatud topelttollid, räägitud on meie püüdlustest Euroopa Liitu ja NATO-sse astuda. Kui olime neisse organisatsioonidesse pääsenud, kiideti kõnedes, kui tublid on eestlased olnud.

Kui vabariigi taastamise algaastatel peeti maavanemat poliitikaväliseks riigiametnikuks, kes vastutab maakonna tasakaalustatud arengu eest, siis mida aeg edasi, seda rohkem maavanemad politiseerusid. Täna võib julgelt väita, et maavanem on poliitik, sest teadagi jaotatakse need ametikohad ära valitsuskoalitsiooni tagatubades. Ei ole siin kunagi arvesse võetud omavalitsusjuhtide arvamusi, mida regionaalminister justnagu naljapärast maakondades küsimas käib.

Tänavuses maavanema kõnes märgiti ära meie ajalugu, kiideti tublisid saarlasi, kes teeneteplaadi pälvinud. Kiita said ka meie rahvakunsti kandjad, ajalooliste ehitiste taastajad, sadamate ja laevade ehitajad ning kõik, kes on saarlaste elu paremaks muutmisele kaasa aidanud.

Üsna korraliku tagumikutäie vitsu sai ajakirjandus. Paraku hakkab üha enam laienema meie tipp-poliitikutest alguse saanud tava, et kui midagi on pahasti, on süüdi meedia. Aga niisamuti nagu demokraatlikus ühiskonnas on kõigil teistel õigus oma arvamusele, nii on see õigus ka maavanemal ja seda ei saa talle pahaks panna.

Traditsioonid muutuvad

Aastaid tavaks olnud traditsiooniline vastuvõtt koos kätlemis-tseremooniaga Kuressaare lossis on võtmas uusi vorme. Kindlasti on inimesi, kes arvavad, et kõik peaks ikka toimuma ühe kindla, kord juba väljakujunenud malli järgi, siiski paistis, et tänavusel maavanema vastuvõtul oli enamusele meelepärast, et on vaheldust, on midagi uut.

Maavanema vastuvõtu korraldajad olid seekord tõesti valinud uue tee, vastuvõtu etendusekeskne formaat ei näinud ette ka tavapärast kätlemistseremooniat. Teater Variuse mängitud lavatükk, mis jutustas sellest, kuidas arglikust noormehest nimega Artur Rinne sai rahva poolt armastatud kuulsus, ei jätnud külmaks kedagi.

Kas muutused jätkuvad? Kindlasti algavad millalgi ettevalmistused Eesti Vabariigi järgmise sünnipäeva pidulikuks ürituseks. Küsimus on vaid selles, et kas vanast ja traditsioonilisest maavanema vastuvõtust Kuressaare lossis loobutakse lõplikult ja kas kutsutud külalised peavad igal aastal olema valmis ootamatusteks. Elame-näeme!

Print Friendly, PDF & Email