Jaagup ja Juhan tahavad õue… (1)

Jaagup ja Juhan tahavad õue...

KUMMARDUS VIIDINGULE: Jaagup Kreem tõi Kuressaarde targa, hapra, tundliku, üleannetu, mängleva Juhan Viidingu.
Foto: Avo Malm

23. veebruari õhtul toimus meie väikelinna kultuurimajas iseseisvuspäeva tähistav kontsert. Ei, mitte pidulik kontsert-aktus, vaid kohal olid rokistaar Jaagup Kreem, multiinstrumentalist Tiit Kikas ja superkitarrist Taavi Langi. Kohal selleks, et esitada Jaagupi onu Juhan Viidingu (1948–1995) loomingut.

Viidingute suguvõsa tundub olevat maailma parim kasvukeskkond. Tublisid ja elutervelt mässumeelseid lapsi on selles suguvõsas võrsunud küllaga. Et Juhan Viidingut enam pole, on temast saanud tema perele midagi väga püha. Ta eksisteerib omade kambas edasi, lauldes oma laule läbi Jaagupi ja rääkides oma lugusid läbi oma õe (Mari Tarand “Ajapildi sees”).

Juhan Viiding on ju meie mälus oma õepoegade vanune, mitte vana ja kortsune mees. Ikka poisilik, dändilik, silmatorkavalt eriline – ometi alati selline väike maailmavalus vanainimene. Teisipäevaõhtusel kontserdil tõesti tekkis ettekujutus Viidingust laulmas Kirjanike Majas või deklameerimas oma luulet KUKU klubis… Tallinna vanalinnas suitsetamas.
Juhan Viidingule meeldis mängida, olla teatraalne. Seda Viidingut oli kontserdil tunda. Kreem naudib laval olemist, see ongi tema element. Ta tunneb end suurepäraselt ka palju intiimsemal lavaolengul.

Meestele tundus laval nii mõnus olla, et see kandus ka publikusse. Publik läks kaasa kohe. Nii need, kes olid kohale tulnud Jaagup Kreemi pärast kui ka need, kes tulnud Juhan Viidingu pärast. Publikus tabasin paljusid ontlikke keskeas mehi, kes noorpõlves kindlasti on ise kirglikult kitarri tinistanud ja ohtlikke manifestilaadseid laule laulnud – ikka vabaduseihast.

Viidingu luules on palju vabaduse poole “karjumist”, nõukogude võimust üle olemist, selle naeruvääristamist. On arvatud, et suutmatus elada selles kinnises režiimis saigi Viidingule saatuslikuks. Milline manifest see siis oleks…

Ma ei ole kunagi Terminaatorit nö fännanud. Ma ei oleks kunagi uskunud, et Jaagup Kreemi laul toob mulle pisarad kurku pakitsema (või oli see Viiding?). Kõik laval toimuv oli imeline, puhas ja õige. Jaagup Kreem on selle projekti jaoks kokku saanud oivalise koosluse. Tiit Kikas on mees, kes vist puhkepäevi ei pea ja ühestki instrumendist näppe eemale ei saa. Need tema välja võlutud imelised kõlad erinevail pillidel süvendasid Viidingu tekstide olemust – üksiolemist, irooniat enese ja maailma üle, õue tahtmist. Viiding oli peiar – ta naeris enese üle, tuues välja oma kompleksid.

Jaagup Kreem teeb selle kontserdiga rõõmu kuulajaile ja mis veel olulisem – oma emale ja tädile ehk Juhan Viidingu õdedele. Tuues tagasi selle targa, hapra, tundliku, üleannetu, mängleva Juhan Viidingu. Usun, et ka Viiding ise oleks kontserdiga väga rahule jäänud.

Print Friendly, PDF & Email