Ajakirjanik arvab: Mitu last on meie peres? (4)

Tänavust tuludeklaratsiooni täites sain teada, et mul on kaks last, esimene neist Ida Johanna, teine Hilda Marie. Riiklike peretoetuste rea peal kirjutatakse aga meie pere esimeseks lapseks Marta-Miina. Mäletades aga täpselt oma esiklapse sündi, siis oli mul rõõm ilmale tuua hoopistükkis poisslaps, kes sai nimeks Sander.

Nii olen olnud ikka veendunud, et meie peres on neli last, mis sellest, et esimene ja teine on suuremad ja kolmas-neljas väiksemad.

Mitte ei saa aru, miks ei võiks seadus lapsi kohelda ikkagi ühtemoodi – käib peretoetuse saajate alla, läheb kirja ka tuludeklaratsiooni (sest tegemist on ju ülalpeetavaga!); on oma leiva peal ehk deklareerib juba ise tulu, siis lapsevanemate arvestusse ei lähe.

Sama kummaline on mu meelest pere kolmandale lapsele Idale esimese lapse lapsetoetuse maksmine (mis ootab meid ees siis, kui meie “kohaliku” arvestuse järgi teine laps Marta-Miina kevadel gümnaasiumi lõpetab) ning neljanda lapsega enam esimese klassi lõpuni lapsehooldustasu ei maksta, sest seaduse silmis on Hilda siis teine laps (Idal vedas, ta jõudis esimese klassi lõpetada kolmanda lapsena, sest siis oli ka suur vend veel koolipoiss).

Kolleeg Evely arvas, et ega temalgi poleks enam mõtet perelisale mõelda, sest nagunii suudaks ta sünnitada oma kolmelapselisse perre jätkuvalt kolmanda lapse.

See bürokraatlik matemaatika ajab kohati naerma, kohati teeb aga kurvaks. Miks ei võiks kolmas laps jäädagi kolmandaks ja neljas neljandaks ning peretoetuste maksmisel kukuksid suureks saades eest ära esimesed lapsed, mitte aga toetused ei roteeriks lapselt lapsele?

Kui rääkida iibeprobleemidest, tuleks väärtustada ka neid peresid, kus lapsed juba olemas, sest vastasel juhul saame suurtest peredest varsti rääkida vaid minevikuvormis.

Aga võib-olla ongi meil just seetõttu suuri peresid nii vähe, et viiendad lapsed on kirjas kolmandatena ja neljandad teistena?

Print Friendly, PDF & Email