Värske aastaraamat lahkab märtsiküüditamise tõelist palet (1)

Värske aastaraamat lahkab märtsiküüditamise tõelist palet

SIBERIS: Saaremaalt küüditatud perekond Seppeli uus kodu Novosibirski oblastis, jaanuar 1954.
Foto: Saaremaa muuseumi arhiiv

Eesti Ajaloomuuseumi 146. sünnipäeva puhul esitletakse Maarjamäe lossis täna uusi aastaraamatuid – möödunud aasta lõpus ilmunud artiklite kogumikku “Uuemaid aspekte märtsiküüditamise uurimisest” ja sel aastal välja antud “Rahvusest riigiks”.

Kogumiku ühe koostaja, ajaloomuuseumi teaduri Olev Liiviku sõnul on suurem tähelepanu just küüditamise aastaraamatul ja see on ka mõnevõrra paksem kui teine.
1949. aasta märtsiküüditamist lahkavas kogus kajastatakse ka kaitsepolitsei uuri-ja Andres Kahari mahukas bakalaureusetöös toodud andmeid küüditamise ettevalmistuste kohta Saaremaa julgeolekuosakonnas.

“See kirjeldab kõike, alates sellest, kui Moskvas langetati otsus, kuni küüditamise päevani välja – mida julgeolek tegi, kuidas inimesi välja valiti ja kes kellele käsklusi andis,” on Kahari koostatud uurimus Saaremaal toimunust Liiviku kinnitusel pisimatessegi detailidesse laskuv ja väga põhjalik.

“Olulisi fakte on palju, kuid peamine on ehk see, et julgeolekuorganitel oli endal väga suur vabadus väljasaadetavate valimisel,” rääkis teadur, viidates, et iga piirkondlik osakond pani nimekirjad ise kokku ja niinimetatud küüditajate siseringist andmed välja ei lekkinud. “Seal on selgelt argumenteeritud, et käsuliin oli täpselt paigas,” sõnas Liivik.
Artikliga lükkab kaitsepolitsei uurija ümber levinud kuulujutu, et küüditatute väljavalikul oli tähtsal kohal kohalike initsiatiiv ning nii-öelda kättemaks naabrilt naabrile.

Kahari avaldustele oponeerib kogumiku teine artikkel, mille autor on Lauri Frei ja mis lahkab lähemalt kulakute teemat. “See artikkel pisut korrigeerib Kahari väiteid, kuid see on samas hoopis Äksi valla näitel,” rääkis Liivik.
Frei andmeil oli küüditatute nimekirjas kaks eraldi kategooriat: kulakud ja natsionalistid. Viimaste hulka kuulusid peamiselt metsavendlusega seotud või näiteks need, kelle sugulased olid välismaale põgenenud. “Tartumaa näitest selgub, et kulakuks tegemine oli mõningal määral ka kohalik arveteõiendamine,” selgitas Liivik.

Kõige tähtsam järeldus, mis aastaraamatus välja tuuakse, on kogumiku koostaja sõnul aga see, et küüditamisse puutuv üldinfo oli olemas vaid julgeolekuosakondade kõrgemal juhtkonnal.
1949. aasta märtsis toimunud küüditamine oli Nõukogude võimu üks ulatuslikumaid repressioone Eesti elanikkonna vastu. Vaid mõne päeva jooksul viidi oma kodudest vägivaldselt ära üle 20 000 inimese, kellest kolmveerandi moodustasid naised ja lapsed.

Print Friendly, PDF & Email