Kes aitab end ise, seda aitab ka… (12)

Kes aitab end ise, seda aitab ka...

 

Töötuid lisandub iga päevaga. Minu loo pealkiri on küll pisut vanamoeline, samas aga ka provotseeriv, sest iseenda aitamisel suure tööpuuduse ajal võib leiutada päris mitmesuguseid väljundeid. Iga päev annab üleriigiline meedia teada juhtumitest, kus kurikaelad tegutsevad juba kohtades, kust mingit suurt saaki loota pole. Vihjab see millelegi?

Terve mõistusega inimene saab aru, mis eesmärgiga murtakse sisse juveelipoodi või panka. Sealt on midagi suuremat loota, vahelejäämisest pääsemise korral võib saak kurjamile isegi kaugema tuleviku kindlustada. Kui rünnatakse aga müügiputkasid või tanklapoode, kust tõesti midagi erilist võtta pole, siis tundub, et häda ongi härja kaevu ajanud. Hiljuti kirjutas Õhtuleht pereisast, kes oli sunnitud lapsele toidu hankimiseks poodidest varastama.

Valitsusel on viimane aeg midagi ette võtta

Mõni päev tagasi televiisorist nähtud tööbörs, mis korraldati Tallinna lauluväljakul, jättis minule küll masendava mulje. Tuhanded inimesed seisid tundide kaupa kannatlikult sabas, mõnel lapsedki kaasas. Et saada endale sotsiaalne töökoht ja sellega koos minimaalnegi sissetulek. Linnaametnikud püüavad tööpuuduse hädasid sel viisil vähegi leevendada, kuid see ei ole väljapääs pikemas perspektiivis. Praegu on tõesti viimane aeg meie riigis hakata töötuse probleemile väga lahtiste silmadega otsa vaatama.

Eile arutasid riigiisad neid teemasid riigikogusaalis. Kas jätkub meie poliitikutel seekord head tahet, et milleski suuremas kokku leppida? Või püsib jätkuvalt mentaliteet, et kui eelnõu või ettepanekut ei ole esitanud minu erakond, siis on see vale või tühine. Kui lähiajal milleski tõsises kokku ei lepita, lisandub varsti veel oma sada tuhat töötut. Kui see mõte ka poliitikuid ei hirmuta, siis võib arvata, et nende suhtumine ongi umbes selline, et nii palju makse ikka laekub, et “äravalitud” oma kulud kaetud saavad.

Töötud hoidku sidet sotsiaaltöötajaga

Eelmise laupäeva Oma Saares avaldasime tabeli, kus oli välja toodud töötute hulk omavalitsuste lõikes. Seal seisis, et Saare maakonnas oli registreeritud töötuid jaanuari lõpuks 1877. Aasta tagasi oli see näitaja 917, kaks aastat tagasi 439. Numbrid räägivad ise enda eest. Kui palju neist inimestest aga päris hädas on, polegi teada. Kes nende arvude taga konkreetsetes valdades on, ei anta isegi sotsiaaltöötajatele teada. Eesti vabariigis on salastamisega jõutud juba niikaugele, et isegi vastutav ametnik ei saa hädasolija kohta teavet.

Sotsiaaltöötaja ülesannete hulka kuulub hädas oleva inimesega vestlemine, talle võimaliku abi pakkumine, ka nõustamine, kui seda vajatakse. On inimesi, kes ei pöördu ise mitte kunagi ametiasutusse abisaamiseks, kannatades pigem puudust. Aga siinkohal võiks meelde tuletada vanasõna, et jagatud mure on pool muret… Nii et ühendust tasub valla või linna sotsiaaltöötajaga võtta ka siis, kui esialgu veel näpud päris põhjas ei ole.
Maal on nii, et kui mõni ettevõtja otsib tööjõudu, helistab ta kõigepealt vallamajja. Tööle tahetakse võtta kohapealset inimest, keda teatakse ja tuntakse.

Tööjõu otsimine vallavalitsuse kaudu ei ole sugugi haruldane nähtus. Jäävad ju kohaliku tööjõu kasutamisel ära ka suured transpordikulud pelgalt tööl käimiseks. Seetõttu arvan, et kõik inimesed, kes on jäänud töötuks, peaksid endast ise teada andma ka kohalikku omavalitsusse. Mõnikord võib oma probleemile lahenduse leida varemgi, kui seda ise oodata osanuks.

Print Friendly, PDF & Email