Ajakirjanik arvab: Seal, kus inimesed naeratavad (5)

Saaremaa suusamaratoni raja kõrval, ise vööni lumes, suusatajaid pildistades tabasin end ühelt mõttelt: “Ma ei ole ammu näinud nii palju naeratavaid inimesi.”

Hiljem pilte sorteerides ei pakkunudki mulle väga huvi kaadrid, mis sai tehtud võitjatest või tugeva tulemuse peale sõitjatest. Need olid sellised tavalised. Ei midagi erilist. Pilt pildi haaval rullus arvutiekraanil lahti hoopis selle ürituse tõeline pale. Rõõm sportimisest, väikesest eneseületusest.

Lehvitav Larissa või vapralt mäest üles rühkiv Õie või hoopis sõbralikult tervitav Urmas. Või hoopis pärast 10 kilomeetri läbimist viimasel laskumisel juubeldav Priit, argimuredest vaba ministrihärra Jaanus, kelle samm fotograafi nähes kohe pikemaks läheb ja kehahoiak rohkem trimmi aetakse, või Urve, kes hüüab rajalt, et tal on maratoni konkurentsitult kõige vanemad suusakepid, või seesama tundmatu härra, kes mööda tuhisedes tänab, et nüüd tuli üks kena pilt.

Või Kalle, kes tunnistab, et ta pole suurem asi spordimees, aga sellistelt üritustelt saab samasuguse emotsiooni kui laulupeolt või mõnelt teiselt koostegemise ürituselt.
Nende raja ääres veedetud tundide ja seal nähtud emotsioonide kirjeldamiseks oleks vaja kümnetes kordades rohkem leheruumi, kui mulle siin antud on.

Rääkimata lastemaratonist, kus kõige pisemad punnitasid ja proovisid ikka rohkem püsti kui pikali olla. Isa, kes sõidab tütre ees ja ütleb, et rada on natuke kitsas ja vaja lapse jaoks laiemaks lükata. Või väike poiss seismas mäenõlval, ema taga julgustamas, et mine-mine. Ja poiss lähebki, kukub ükskord, tõstetakse püsti, kukub teine kord, jälle tõstetakse püsti. Kolmas kord enam ei kuku, vaid sõidab finišisse, ema-isa kõrval sõitmas. Uhke tunne. Usun, et lapsevanemal sama palju kui lapsel endal.

Mina arvan, et kõige uhkem tunne võiks olla kõikidel nendel inimestel, kes selliseid rahvale mõeldud üritusi teevad. Suures osas vabatahtlikult ja tegemise rõõmust. Te olete väärt vähemalt ühte suurt kummardust.

Print Friendly, PDF & Email