Mälu, identiteet ja VR II/3

Mälu, identiteet ja VR II/3

 

Hiljuti oli meie pere kolmandal lapsel koolis vaja joonistada sugupuu. Et tegemist oli kolmandat korda meie koju jõudnud ülesandega (ka vanemad lapsed on pidanud sama tegema), siis on tegelikult nii, et iga kord tuleb seda sugupuud täiustada, lisada uusi suguvõsa liikmeid ning nii kurb kui see ka pole, juurde kirjutada ka surmadaatumeid.

Pere ajalugu sarnaneb riigi ajalooga

Sugupuu joonistamine tekitas seekord meie peres toredat elevust. Nii sai peakunstnik Ida teada, et ta on saanud nime vana-vana-vanaema õe järgi, täpselt samuti nagu on suure õe nimepoolt Miina kandnud teine vana-vana-vanaema õde ning Marie on nimeks pandud nii vana-vana-vanaemale kui ka Ida väikesele õele.

Aga üks asi veel, mis selle koolitunni ettevalmistamise käigus selgus – et vanavanaemal oli kuus tädi, ja üks neist, Maali, elas Meedla mõisas. Tema mees Jaan oli saanud sinna asunikukoha Vabadussõja teenete eest.
Ja äkki rullus meie ees perekonnaloo kõrval lahti Eesti riigi lugu.

Leidsime, et oleme väga õnnelikud, et saame uhkustundega rääkida mereväeleitnandist, Vabadusristi kavalerist, kes teenis suurtükilaeval Lembit ja oli meredessantpataljoni ülem, samuti esimene Saaremaa piirivalveülem. Vanaema jutud said lastele edasi räägitud ja ajalugu muutus lähedasemaks ning inimlikumaks.

Nii arvangi, et nagu iga rahvas, vajab ka väiksem kogukond – olgu siis pere või küla või veidi laiemalt võttes paikkond – oma kangelasi. See on eneseväärikuse ja rahva eneseteadvuse küsimus. Aukartustäratava ajalootunnetusega soome-eesti kirjanik Sofi Oksanen märgib äsja Eestis ilmunud artiklitekogumikus “Kõige taga oli hirm”, et “mälu on identiteedi seisukohalt oluline – see seob ajaloo identiteediga ja identiteedi ajalooga”.

Kui küsisin oma gümnaasiumis käivalt tütrelt, mida tema teab Vabadussõjast ja arvab selle temaatika teadvustamisest, ütles ta, et on küll koolis ajalootunnis seda õppinud, kuid toonaseid kangelastegusid võiks palju enam näha nii teatris, kinos kui ka telekast, sest esimese hooga peale “Marmortahvli” ja “Tuulepealse maa” midagi muud ei meenugi. Tüdruk mäletas, et vabariigi juubeliaastal tehti ka midagi, aga siis oli enamjaolt tegemist projektiasjadega, mis olid väga lühiajalised.

Mälestushetk vabadusvõitlejate auks

Olen igal aastal 3. jaanuaril, mil tähistatakse Vabadussõja vaherahu aastapäeva, imestanud, kui visalt on saarlased selle tähtpäeva omaks võtnud. Eriti hull on siis, kui tähtpäev satub nädalavahetusele – nagu see on olnud kahel viimasel aastal –, siis on ühe käe sõrmigi palju, et kokku lugeda neid, kes peavad oluliseks (või kelle amet kohustab) Kuressaare kesklinnas oleva Vabadussõja monumendi juurde tulla, et seal küünal süüdata või lilled asetada.

Ometigi ei oleks Eesti riiki, kui meie esiisad-emad poleks 90 aastat tagasi näidanud üles vahvust ja vaprust. Ja ma usun, et siiski on kusagil südamesopis oma riik oluline ka neile, kes pealtnäha bravuuritsedes väidavad, et neil pole sellest riigist sooja ega külma, et nad sellist Eestit ei tahtnud jne, jne.

Muhu juurtega mees Edgar Grünberg on uurinud Saaremaalt pärit Vabadusristi kavaleride saatust. Saaremaa muuseumi kahe aasta raamatus 1999–2000 toob ta välja, et Saaremaa päritolu oli 3134-st Vabadusristi saanust 57-l. Neist ohvitsere oli 16, kuus oli tsiviilisikut ja ülejäänud siis alamväelased.

Kui sirvida Grünbergi

uurimistööd, selgub, et tänavu on kuuel Saaremaalt pärit Vabadusristi kavaleril 120. sünniaastapäev ja ühel ka 140-s ning sel laupäeval möödub 120 aastat mereväeleitnant Jaan Lepiku (VR II/3) sünnist.
Sel puhul ootame kõiki huvilisi 30. jaanuaril kell 14 Kaarma kalmistule Jaan Lepiku haua juurde mälestushetkele. Lubanud on tulla ka Saaremaa piirivalveohvitseride kogu esindus ning jumalasõna ütleb naiskodukaitsjast kirikuõpetaja Anu Konks.

Kindlasti ei ole mälestushetk kalmistul ainus moodus, kuidas tähistada Vabadusristi kavaleride väärikaid tähtpäevi. Pakuksin siin välja kas või mälestamise kodukirikus või koolimajas. Mulle tundub, et on viimane aeg nende meeste nimed, elu ja tegevus au sisse tõsta, sest muidu võib juhtuda, et meie lapselapsed vaatavad tulevikus filmi “Nimed marmortahvlil” kui üht müstilist muistset vabadusvõitlust ega oska oma juuri olnuga enam siduda.

Print Friendly, PDF & Email