Sohvia Saks: õnn on see, kui su ümber on sõbrad ja perekond (3)

Sohvia Saks: õnn on see, kui su ümber on sõbrad ja perekond

LILLED REAS: Sohvia näitab valget tekki, millel tütre sõnul on lilled reas nagu vesiroosid.
Foto: Evely Aavik

Sohvia teab, mida räägib, sest just tänu pere ja sõprade olemasolule ei ole rasked haigused suutnud hävitada tema elurõõmu ja murda tahet.

Esimest korda nägin Sohviat televiisoris, kus ta uhkelt demonstreeris oma heegeldamisoskust ja värvide valikut ning vaatajad said imetleda tema koduseintele joonistatud kaunistusi.

See kõik võib mõnele meist tunduda tavaline, sest heegeldada oskavad paljud ja värvide seadmise tarkuse võib omandada ka raamatute abil. Kuid Sohvia kätetöö teeb eriliseks see, et tema ise seda ei näe, kuna raske haiguse tagajärjel valitseb tema ümber juba aastaid pilkane pimedus, millesse toovad lõbusaid ja õnnelikke toone just tema pere, sõbrad ning abivalmis ja tore elukaaslane Toomas.

Naera ka läbi pisarate

Kui ma Sohviale helistasin, vastas mulle soe ja sõbralik hääl. See oli nii kena ja armas, temast õhkus juba sel esimesel kontaktil nii palju soojust täiesti võõra inimese jaoks, et ma kohe pidin küsima, kust ta sellise elurõõmu võtab. Sohvia puhkes naerma ja kostis sellepeale, et nutmiseks tal ju põhjust pole.

“Kui inimene tahab naerda, tuleb naerda ka läbi pisarate,” jäid mul sest telefonivestlusest kõrvu kajama sõnad. Kui ma tema kodu poole astusin, olin enam kui kindel, et satun ühte väga erilisse paika, ja ma ei eksinud.
Sohvia kodu on kui üks muinasjutumaailm, sest iga pisemgi detail on siin hoolsa perenaise käe järgi sätitud, kõikjal on näha tema käsitööarmastust.
“Armastus käsitöö vastu on minus sündimisest saadik,” kinnitab muinasjutumaailma perenaine ise.

Kuidas Sohviast sai Seti

“Sohviaks ei kutsu mind keegi… Ütle Saksa Seti ja kõik teavad, kellest jutt,” naerab ta, selgitades, et tegelikult tahtis ema talle omal ajal nimeks panna hoopis Lisete. Isa aga unustas tee peal nime ära ja nii saigi passi Sohvia, keda hakati kutsuma Setiks.
Seti sündis Kaarma vallas 11-lapselise pere kümnenda lapsena. Sündis enneaegsena ja keegi ei osanud siis ennustada, kas väike tüdruk jääb elama või mitte.

“Aga näe, kasvasin üles, kuigi ka kooliajal olin väga väike,” jutustab Sohvia, lisades naerdes, et oli tohutult üleannetu. Nii ta kasvas. Isa pani tüdruku varakult õmblema. Lõikas aga linasest riidest püksid välja ja pani neid siis kokku nõeluma.

“Mul oli nii tugev tahtejõud, et ma õmblesin need ühe päevaga valmis. Sõrm oli verine, aga õmblesin,” meenutab Sohvi. Isa oli seda nähes öelnud, et tüdrukust tuleb õmbleja või käsitööline. Ema õpetas selgeks kudumise ja heegeldamise. Väga palju õppis ta aga ise, harutades ikka ja jälle mõne kudumi üles, jälgides hoolega, kuidas muster tehtud on.
Tragi tüdruk kolis varakult mandrile õe juurde elama ja õppima. Mehele läks juba 18-aastaselt.

Setil on suur pere

“Ma tahan ikka mamma juurde mängima jääda,” nõuab väike lapselaps Jennifer emalt, kes end koos tütrega koju minema sätib. Tüdruk paneb vanaema Sohviale käed ümber kaela ja kinnitab, et talle meeldib just siin mängida. Kui pisike Jennifer on ema ja isaga uksest välja läinud, ohkab Sohvia korra südamest: “Ma olen ikka väga rikas, sest mul on kolm last ja kümme lapselast.”

Sohvial on hea meel, et lapsed tal tihti külas käivad ja igati abiks on. Kui needsamad lapsed väikesed olid, tegi ta neile kõik riided ise. Heegeldas püksid, kampsunid, mütsid ja koguni mantlid. Ning kui ta tütardega tänaval kõndis, vaatasid kõik järele, pidades tüdrukuid kaksikuteks.
Ilus aeg sai aga otsa, kui Sohviat tabas esimene suur saatuselöök ja ta noorelt leseks jäi.

Rasked haigused ei murdnud

Neljakümnendates eluaastates leseks jäämine ei olnud aga ainus raske hoop, mis saatusel Sohviale varuks oli. Naist hakkasid kimbutama mitmed rasked tervisehädad.
“Mulle on tehtud kümme operatsiooni, kaks korda olen ka surmasuus olnud,” räägib Sohvia, kes lisaks kõigele ühe raske haiguse tagajärjel 2004. aastal pimedaks jäi.

Kogu aeg on naisel olnud aga pere toetus ning just haiglas tutvus ta oma praeguse elukaaslase Toomasega, kes on tema kõrval tänaseni. Sohvia saab majapidamistööde ja toidutegemisega täielikult ise hakkama ning aega jääb veel ülegi, nii mere ääres käimisteks kui ka südamelähedaseks käsitööks.

Uhke käsitöö

“No vaata seda tekki,” näitab Toomas uhkusega Sohvia käsitööd. Üks vaip on uhkem kui teine, lisaks veel heegeldatud vööd, vestid, pükste alumised ääred ja kampsunivarrukad.
“Mul on elu aeg olnud hea värvitunnetus,” muigab Sohvia, kui ajakirjanik imestab, kuidas ta teab värve sättida, ise neid nägemata.

“Näe, see on kollane ja see punane,” veeretab ta värvilisi kerasid peos, kuid tal on ka üks salanipp – kui ikka kindla peale minna vaja, siis laseb ta kellelgi üle kontrollida, kas värv õige, ja teeb seejärel märgistused, et kerad sassi ei läheks.
“Kui ma selle valge vaiba tegin, siis ma tegin kõik pea järgi. Lapsed pärast küsisid, et kuidas ma oskasin värvid panna,” naerab Sohvia.

Igal rõival, mida ta näitab, on juurde meisterdatud mingi huvitav detail. Lisaks sellele õmbleb ta nii kardinaid kui ka toolikatteid. Hea käega naine on pere rõõmuks teinud ka lustakaid joonistusi ustele ja kappidele.
“Tule vaata, mis värvi ma köögis oma kapi tegin!” kutsub ta, ise vabandades, et köök võib sassis olla. Aga pisike köök on nii puhas ja korras, kapiustel silmailuks lilled ja köögiuksel juustu näksivad hiired.

“Aga vaata, milliseks lapselaps Laura mu saapad tegi,” näitab Sohvia uhkelt oma lilleliseks maalitud kummikuid, mis on ehtne märk sellest, et kunstnikupisik on nakatanud ka lapselapsi.

Mis on õnn?

Kui Seti oli väike, küsis ta isa käest tihti, mis on õnn. Isa vastanud ikka: “Tütreke, kui kasvad, siis saad aru.”
“Õnn ei ole mingi ime, õnn ei kõnni ka kuldsete kingadega,” räägib Sohvia, selgitades, et õnn on see, kui sul on sõbrad. Kui keegi koputab uksele siis, kui sa oled haige, tuleb sisse, annab sooja käe pihku ja küsib, kuidas sa hakkama saad.

Pika mõtisklemise peale on ta kindel, et õnn on ka see, kui saad tunda rõõmu pisikestest asjadest: “See on õnn, kui sulle on antud tark meel ja mõistus, terved jalad ja käed, mis sa võid oma sõbral ümber kaela põimida ja öelda, et küll on hea, et sa olemas oled…”

Kõikidele saarlastele tahab Sohvia aga kindlalt südamele panna, et tundke elust rõõmu, ärge virisege. Ja kõrtsiskäijatele soovitab ta hoopis tööd tegema hakata, ning elu läheb ise paika.

Print Friendly, PDF & Email