Elu tahab elamist ka Saaremaal (21)

Elu tahab elamist ka Saaremaal

 

Saaremaa sillast rääkimine on habemega lugu. Esimesed julged mõtted püsiühenduse rajamisest öeldi välja enam kui kümme aastat tagasi. Selle aastatuhande algul viidi läbi mitmed küsitlused ja avalik arvamus oli pooldav.

Anti mõista, et positiivse arengu korral võiks sild Virtsust Muhumaale valmis olla 2011. aastaks. Seega käiks praegu ehitusel juba lõppviimistlus! Toona räägiti projekti maksumusest 3–4 miljardit krooni. Seejärel tuli pikk vaikus ja asi pandi kalevi alla.

Nüüd on püsiühendus taas aktuaalne. Vahepealne ehitushindade kallinemine on kergitanud ka maksumust. Täna opereeritakse silla maksumusest rääkides suurusjärguga 6–7 miljardit krooni. Riigi rahakott on aga kõhnapoolne ning silla vastalised hõõruvad rõõmust käsi. Rohkem räägitakse silla puhul majanduslikust küljest ehk sellest, kui palju kiiremini hakkaks kohalik elu ja tootmine arenema ning kui palju tekiks maakonnas juurde uusi töökohti.

Regionaalpoliitilisest aspektist vaadatuna on kasutegur suur. Saaremaa ja Muhu ei oleks enam kauged meretagused asjad, vaid integreeritud ühtsesse riigi arengusse. Unustatakse veel üks pool, mis pole kaugeltki vähetähtis – inimene ja tema elu. Pärast siinkirjutaja sõnavõttu ja arvamuse väljaütlemist üleriigilisel tasandil sain mitmeid toetavaid kõnesid, aga ka laussõimu.

Öeldi otse: silda ei tule ja isehakanud saarlastel pole mõtet seda teemat käsitleda. Samas oli neid, kes Kuressaare tänaval ligi astusid, kätt surusid ja ütlesid: tubli, jätka samas vaimus! Kurvaks tegi see, et mõnigi meediaga seotud inimestest teeskles tummfilmi osalist.

Ju neil on siis midagi kaotada. Minu jaoks on olulisem siiski tõeliste Saaremaa patriootide toetus. Helistas doktor Jaan Kirss, kes selgitas kõike tohtri pilgu läbi. Pilt sai palju selgemaks. Seda poolt peaks rohkem valgustama ka mandri ametimeestele ja otsustajatele pealinnas.

Inimese elul pole hinda

Kui Saaremaal peaks midagi tõsist juhtuma, tuleb inimene kiiresti toimetada Tallinna või Pärnu arstide käe alla. Igal minutil ja tunnil on kulla hind. Kui on sild, siis on vilkuritega kiirabiauto kolmveerand tunniga Virtsus ja sealt pisut rohkem kui tunniga Tallinnas. Tänane reaalsus on teine. Üliväärtuslikku aega kulub üleveoga rohkem kui tund.

Kohalikud meedikud räägivad, et kriitilistel juhtudel kutsutakse Saaremaale kopter. Teate edastamisest kuni lennumasina õhkutõusmiseni kulub tubli tund. Siis edasi-tagasilend. Mitu väärtuslikku tundi kulub ja selle ajaga võib kriitilises seisundis inimene olla juba surnud.

Inimese elul rahalisse vääringusse pandavat hinda teadagi ei ole. Miks keegi seda teemat ei julge puudutada? Vaja aga oleks. Saare maavanem kinnitas mulle aastalõpu raadiointervjuus, et 2010 saab olema silla-aasta. Soovin talle selleks jõudu ja kui ta suudab Tallinnas asjad selgeks teha, siis on ta mees suure algustähega!

Pidevalt kuuleme ornitoloogide ja roheliste arvamust. Kas mõnikümmend kajakat ja muud sulelist, kellest silla puhul räägitakse, on tõesti tähtsamad kui saarlase või muhulase elu ja tervis? Minister Parts peaks selja sirgu ajama ja linnukaitsjad-rohelised paika panema.

Poolakad saatsid EL komisjoni ja Natura kiirteed läbi soode rajades kus seda ja teist. Meie oma 1,4 miljoni juures oleme kääbused ja sellist käitumismudelit lubada ei saa. Igal juhul tuleb asjadele vaadata natuke teise pilguga ja vähem igasugu naturaliste kuulata. Aasta 2010 peab olema püsiühenduse osas määrava tähtsusega.

Äsja ülikooli lõpetanud ei taha Saaremaale tulla, ehkki salamisi võib neil selline soov olla. Takistuseks saab meretagune asend ja käikude seadmine laevade järgi. Seepärast eelistatakse mandrile jäämist. Kümne aasta pärast võib arstide järelkasv Saaremaal olla tõsine probleem ja neid tuleb siia meelitada soodustustega. Noortele pole paik aastaringseks elamiseks atraktiivne. Tahetakse käia igasugu üritustel. Silla korral oleks tulijaid palju kordi rohkem ja elulgi oleks teisem maik man.

Vastulaused skeptikutele

Veelahkme ületamine on täna kallis ja aeganõudev. Autoga kestab teekond pealinnast Kuressaarde koos laeva ootamise ja ülesõiduga rohkem kui neli tundi. Selle ajaga lendab Tallinnast Hispaania rannikule. Kindla ühenduse puudumise tõttu kannatab kokkuvõttes ka Saaremaa turism. Majutusettevõtetel ja spaadel jääb raha saamata.

Turismifirmad müüksid Saaremaad oma välismaa partneritele senisest edukamalt, ent kui selgub, et teekond Tallinnast võtab uskumatult palju aega, öeldakse – sorry. Maksujõuline kodumaine kunde pöörab pilgud Narva-Jõesuu, Rakvere või Otepää poole. Riigi seisukohast ei tohiks olla lahterdamist pealinnaks ja ääremaaks. Ometi on Saaremaa oma asendi tõttu just sellesse kategooriasse sattumas.

Saarlased ja muhulased elasid vene ajal piiritsoonis ja see kujundas arusaama, nagu olekski kõik väga turvaline, suletud ja võõraste pilkude eest kaitstud. Uus aeg tõi uued arusaamad. Seni on väidetud, et kuni sõidavad laevad, saab päti sadamas kätte. Tänapäeval on kaamerad ja muu valvetehnika niivõrd tasemel, et ka silla olemasolu korral teeks see saarelt lahkumise ülimalt keeruliseks. Politsei on igal juhul Kuivastus vastas.

Eksivad need, kes väidavad, et 35 000 elanikuga saarel pole arvestatavat tööstust ja silla ehitamine on mõttetus. Taanis on sildade variant ennast erinevate saarte vahelise ühendusteena ära tasunud.

Püsiühendus tooks Saaremaale uusi ettevõtteid, turgutaks majandust ja looks töökohti. Kui keegi plaanib ärikohtumist Kuressaares ja kavatseb tulla lennukiga, ei või ta kindel olla, kas õhusõiduk ikka tuleb. Kuressaare lennuväljal puudub ILS-seade ja siin ei saa uduga maan-duda. Saarelise eripära tõttu jagub ilma kapriise aasta jooksul piisavalt.

Piletihind tõusis

Uute üleveotariifidega, mis mitu aastat kehtivad, tegi riik karuteene. Piletihind tõusis. Mandri koolidele osutub saarele ekskursioonile tulek üle mõistuse kalliks. Mitu tuhat krooni 7-kilomeetrise veelahkme eest. Selle asemel eelistatakse sõitu Riiga või Helsingisse. Varem pakkus Saaremaa Laevakompanii õpilasgruppidele soodustusi, nüüd on need kadunud. Riik on paindumatu ja ei taha soodustustest midagi kuulda. Kõigile ikka täiega!

Reisijaid mandrilinnadesse sõidutavad siinsed bussifirmad on sunnitud osa liine sulgema, sest kõrged üleveotariifid toodavad nädala keskel selgelt kahjumit. Kannatajaks on taas saarlane, tema võimalused mandrile pääsemiseks ahenevad. Kas või tarkade Tartu tohtrite juurde.

Millegipärast eelistatakse konsultatsioonile pealinna asemel jätkuvalt sõitmist ülikoolilinna! Riik on täna teadlikult asunud saartel elu väljasuretamisele ning soosib elamist ainult Tallinnas ja Harjumaal. Elu tahab elamist ka mere taga ja sellepärast ongi vaja silda. Mõelgem sellele!

Samal teemal: “Helesinine unistus sillast – küsimusi rohkem kui vastuseid”

Print Friendly, PDF & Email