Riia õhk toob vaheldust

NAGU KAUBAMÄRK: Kes Riias käinud, teab kindlasti ka suurt ja uhket restorani Lido.

Kui Eesti ajakirjanike väike seltskond airBalticu kulu ja kirjadega Riias maandus, oli tunne tõeliselt ülev. Õhusõidukitest küllastunud naaberriigi õhuvärav on Tallinnaga võrreldes tõeliselt suurlinlik.

Lühikese sügispäeva jooksul suutis lätlaste lennufirma tutvustada nii uut devalveerimiskindlat valuutat kui ka anda ülevaate riigi tegelikust seisust. Reval Hotel Latvija konverentsikeskuses võttis ajakirjanikke vastu esinduslik seltskond, kohaliku äri koorekiht, kes vaatab tulevikule lootusrikkalt, hoolimata sellest, et õhus püsib lati devalveerimine ja majandussurutis peegeldub Riia linnas igas valdkonnas. Koos partneritega pangandusest, teenindusest, transpordist ja meelelahutusest peibutavad lätlased nii eestlasi kui ka leedulasi Läti riiki rohkem raha jätma ja maailma minekul eelistama suurlinlikku Riiat.

Devalveerimiskindel valuuta

Esimene Pan-Balti programm Baltic Miles paelus pressi huvi ja lätlased said jälle punkti kirja. Midagi positiivset riigi imagole aina suurenevas negatiivses uudistevoos. Läti lennufirma president Berthold Flick kinnitas, et nende programm pole midagi revolutsioonilist, selliseid on maailmas kasutusel küllaga.

Eeskuju sai võetud ühest Kanada lennufirmast, mille kogemus näitab, et mida enam uusi partnereid lisandub, seda enam on võimalik lisaks lendamisele teenida punkte ka teistelt elualadelt. Punkte saab teenida mobiiltelefoniga rääkides või Forumi kinokeskust külastades, need saab omakorda ära kulutada näiteks tanklas kütust ostes või spaad külastades.

Praegu on maailmas kõige edukamalt toimiv boonusprogramm United Airlines’il, kellel on enam kui 9 miljonit klienti. Flick ise usub, et mida enam tuleb programmiga liitujaid, seda rohkem hakkavad inimesed mitteliitunud firmadele survet avaldama ja küsima, miks nemad punkte ei paku ja pole Baltic Miles’i liikmed.

Aasta pärast loodetakse liikmeskonnaga jõuda miljonini. Kaugel pole seegi aeg, kui kogutud boonuse eest võib supermarketis igapäevast söögikraami osta või lasta keemilises puhastuses pükstele või pintsakule uus väljanägemine anda. “See on devalveerimiskindel valuuta ja kehtib kogu aeg, vastupidiselt rahakotis olevatele kupüüridele,” võttis Berthold Flick jutuotsa kokku.

Lätlased on nutikalt pannud kõik rattad veerema, et Riia teeneid ja kohalikku lennufirmat kasutataks võimalikult palju. Isegi sõitmine Eurolines’i bussiga, mis on tegelikult konkurent, annab teatud arvu boonuspunkte ning rännumees jõuab otse lennujaama ukse ette. Elu on materiaalne ja sagedasele Riia kaudu lendajale annab Baltic Miles ühe käegakatsutava soodustuse. Nimelt ei pea boonuskaardi omanik maksma 1. detsembrist Riia lennujaamas airBalticu lendudel jõustuvat 5-eurost check-in’i tasu.

Lennufirma asepresident Janis Vanags on suur Saaremaa fänn ja pihtis siinkirjutajale nukralt, et praegu peab sõpradele külla sõitmiseks istuma kuus tundi autoroolis. “Tervita saarlasi ja minu sealseid sõpru. Teeme omalt poolt kõik, et järgmisel suvel jõuaks siit üle mere mõnekümne minutiga. Siis saab vahetevahel kärarikkast Riiast nädalalõppudel eemale ja patareisid laadida, merd ja kaunist loodust nautida,” rääkis Vanags. Olgu siinkohal siis Janise tervitused kõikidele tuttavatele edastatud.

Kontrastide Riia

Giid Inesa rääkis ajakirjanikele kõigest ausalt ja ilustamata. Mitte ainult kuningatest ja keisritest, kes kõik ihaldanud Daugava kaldal sajandite kestel kanda kinnitada, vaid ka argimuredest. Aasta tagasi kees vanalinnas elu, tänavad olid täis turiste ja hubastes vanalinna kohvikutes oli raske vaba kohta leida.

Täna on kõik teisiti. Ümberringi valitseb masu ja ajab oma kombitsaid aina laiemale. Hotellist väljujat tervitab kerjuste armee, kes kõik almust ihkavad. Kerjuste lemmikkohad on Toomplats ja Liivlaste väljak, kus liigub võõrast rahvast. Teenimisvõimalused on paremad käidavates kohtades, ikka läheb rikkal skandinaavlasel või saksa pensionäril süda haledaks ja ta poetab armetu santiimi asemel midagi toekamat, koguni viielatise või eurosid.

Kui igapäevaselt almust paluda, siis kogub kuu jooksul korraliku pensionilisa. Vabadussamba juures on mutikesed nutused, käijateks valdavalt kohalikud ja eestlased, kellel endalgi kitsas käes. Taskus kõlisevad santiimid leiavad tee plekkpurki ja vanamemm noogutab tänutäheks. Ligi kahetunnise eksursiooni kestel hakkas silma
paarkümmend kerjust.

Masu tõttu on osa vanalinna kohvikuid kas lahtioleku aegu lühendanud või sootuks uksed kinni pannud. Sisseastujat vaatab ettekandja kui potentsiaalset kurjategijat, sest mine tea, mis mõtted tulija peas keerlevad. Majanduslikult raske aeg on Riia kohvikutes hüppeliselt suurendanud “külma arve” tegemist. Söögi-joogi eest jätavad üha sagedamini maksmata nii peened prouad kui ka lastega pered. Harvad pole needki juhud, kus teenindaja küsib söögikohas enne praetaldriku toomist raha ette, vältides nii “külma arve” oma taskust kinnimaksmist. Tulevikust rääkides on kohvikute teenindajad sõnakehvad, ohkavad vaid ja ütlevad: elaks selle talve kuidagi üle.

Tundmatuseni uuenenud Reval Hotel Latvija elab rikaste vene turistide ootuses, kes saabuvad Daugava kaldale aastavahetust veetma. Priiskavate venelaste tarbeks on ehitatud kuuel korrusel paiknev tervise- ja ilukeskus uhke nimega ESPA Riga. Luksust lisavad imepeened säravad Swarovsky kristallid, moodustades ülespoole vääneldes omapärase lehtri. Intiimne valgus ja klassikaline muusika peavad nafta- ja transiidibojaaridele looma sundimatult õdusa õhkkonna.

Jõulude ja aastavahetuse aeg ongi välja müüdud Moskva ja Peterburi gruppidele, kellele Riia on lihtsalt lähim odav suurlinn. Oma spaamõnusid oskavad lõunanaabrid võrreldes meiega müüa oluliselt paremini. ESPA Riga pole odav lõbu, päeva maksumus jääb 160 lati ehk 3500 krooni ringi. See on terve kuu pension. Venemaalt tulijaid krõbe hind ei heiduta, kõik ajad on juba praegu gruppidele broneeritud ja vaba “akna” leidmine enam kui võimatu. Tavahotellikülastajale maksab ESPA saunamõnude nautimine õhtusel ajal 45 latti ehk 1000 krooni kord.

Tuhandete rikaste vene turistide saabumiseks teevad ettevalmistusi pea kõik vanalinna eksklusiivsed restoranid, pakkudes lisaks ohtrale söögile-joogile erinevaid šõuprogramme. Laima Vaikule on vana-aastaõhtul Riias sama kuum nimi kui meil Anne Veski.

Rootslased hoiavad elu sees

Kui Eesti kiikab raha ja investeeringute ootuses-lootuses Soome poole ja leedulased vaatavad igatsevalt Taani suunas, siis lätlaste päästerõngaks ja tõotatud maaks on Rootsi. Kuningriigist tulevad turistid ja raha. Nii need, kes igapäevaselt poodides kulutavad ja hotellidele-restoranidele teenistust annavad, kui ka need, kes toovad investeeringuid. Svenssonid peavad päästma lõplikust mudamülkasse vajamisest.

Muidugi ei vaata lätlane hea pilguga, et Riia–Stockholmi laevaliini opereerib Eesti firma ja juhtivohvitserid on meie kaasmaalased, aga mitte Uldised või Girtsid. Ent saatusega lepitakse ja praegu on Tallinki “valge laev” päästerõngas. Rootsi liin on populaarne ja kui statistikat uskuda, siis näitavad arvud kasvutrendi, ehkki enamuse sõitjatest moodustavad rootslased. Svenssonid on avastanud Jurmala spaad, mis on uuemad ja atraktiivsemad.

Kokkuvõttes tuleb neljapäevane pakett isegi odavam kui puhata Pärnus või Haapsalus. Lisaks asub kõrval suur Riia linn, kus elu keeb nii öösel kui päeval. Tänu kuningriigi rahasüstidele püsib ka lõunanaabrite pangandus.

Lihtinimene pingutab püksirihma

Giid Inesa jutust jääb kõrva, et tööpuudus on Lätis 20% ringis ja tõotab jätkuvalt suurenemist. Mõnes sektoris on palku vähendatud märkimisväärselt. Ollakse valiku ees – kas koondada ja maksta aina suurenevaid hüvitisi või minna lühendatud tööajale. Vältimaks järsku lööki töötukassale on panus tehtud viimase kasuks. Paljud ettevõtted ja firmad on sisse viinud neljapäevase töönädala ja töötatakse poole väiksema palga eest, peaasi et töökoht säiliks.

Tööpuudus on suurim idapoolsetes regioonides, Daugavpilsi ja Rezekne piirkonnas ning Ludza rajoonis, kus töö on kaotanud pea kolmandik töövõimelisest elanikkonnast. Roosiline pole seis Eestiga piirnevas Valka rajoonis, kus tööpuudus on 18% piirimail. Kõige vähem kummitab tööpuuduse tont Ventspilsi, Tukumsi ja Riia rajoonis, jäädes 9% piirimaile.
Riigieelarve kärbetega sattusid tõsise löögi alla pensionärid.

Täna tuleb neil läbi ajada 160–180 latiga kuus (3500–4000 krooni), samas kui kõik ümberringi aina kallineb. Valitsus on juba heaks kiitnud kinnisvaramaksu ja plaanib uuest aastast käibemaksu tõstmist ning tubaka- ja alkoholiaktsiisi suurendamist. Töötavad pensionärid seati fakti ette, et kui saad palka, loovutad pensionist 70 protsenti riigile, kahte head ei saa. Paljud valisid pensioniraha säilimise ja tegid kohad vabaks noorematele.

Idapoolsete maakondade ja rajoonide elanikud elatavad ennast salakaubandusest. Venemaalt tuuakse odavat kütust, ravimeid ja salasuitsu. Osavamad on hankinud endale ka Valgevene viisad, sealt tuuakse odavat riidekaupa ja toiduaineid, mida elu sees hoidmiseks vaheltkasuga edasi müüakse. Need, kellel olid headest aegadest hinge taga mingid säästud, on need ammu dollariteks või eurodeks vahetanud, sest latti pole usku.

Säästlikumalt peavad elama hakkama ka pangatöötajad. Näiteks Parex Banka peab kulusid kärpima kohati kuni 70%, kaasaarvatud lähetus- ja sidekulud ja kulutused kantseleitarvetele. Palgakulusid tuleb piirata üle kolmandiku. See tähendab ka valgekraede koondamist ja uut lisa tööbörsile. Üha enam noori mõtleb Läti tolmu jäädavalt jalgelt pühkida ja seob tuleviku Vana Euroopaga. Kellel õnnestub Londonisse või Berliini õppima pääseda, see sinna jääbki, kodumaal pole tulevikku. Ilmselt toimib see tendents ka Eestis.

Kiirelt kadus sügispäev Läti pealinnas ja spaamõnude nautimise järel ootas ajakirjanikke Reval Hotel Latvija ukse ees juba airBalticu rohekas takso. Õhtuste lendude ootuses kihas Riia lennujaam nagu mesilassülem, masust polnud juttugi.
Ajakirjaniku reisikulud kandis airBaltic.