Mis värvi on saarlane? (5)

 

Valimisõhtul teleka ees tulemusi oodates torkas järsku pähe mõte võrrelda saarlaste sümpaatiaid ja nende muutumise trende läbi aja. Kuna vabu valimisi on toimunud nüüdseks pea 20 aastat ja numbreid kogunenud kuhjaga, siis ei kujunenud põhiprobleemiks nende rittaseadmine, vaid tõlgendamine. Raskus seisneb selles, et kui riigi tasandil tekkis mingi valijate eristamisvõimalus nende eelistuste järgi ehk umbes aastast 1995, siis omavalitsuste valimised on jätkuvalt niivõrd isikukesksed, et nende tulemuste ühene seostamine maailmavaate ja poliitiliste eelistustega kipub metodoloogiliselt üldse küsitav olema.

Kui jälgida erisusi maakonna piires, siis Kuressaares läks aegade algusest kohe käima nügimine parteide vahel, samas domineerivad valdades tänaseni valimisnimekirjad, mis baseeruvad vahetumalt inimlikel sümpaatiatel kui valimisloosungitel. Vaheldunud on valimiste järjekorranumbrid ja liitude nimed, ent kokkuvõttes jääb mulje valijate meelsusest ja selle muutustest nende nimekirjade põhjal, iseäranis maal, tänaseni suhteliselt häguseks ja halliks.

Pilt muutub küll veidi värvilisemaks alates 2002. a kohalike omavalitsuste (KOV) valimistest, kui seni maapiirkondades omapäi jäetud hääletajad sattusid esmakordselt tõsisema parteilise eestkoste ja organiseerimise alla. Kas selle ajendiks sai silmapiiril terendav kava valimised üldse parteiliseks muuta või siis Rahvaliidu ja Res Publica jõuline turuletulek koos aktiivse toimetamisega, aga igal juhul ei jäänud nüüd enam, käed rüpes, passima ka vanad tegijad ning lõpptulemusena tekkis parteilisi valimisnimekirju üsna hulgi.

Toimetamine kandis vilja ja pärast tibude kokkulugemist osutusid paljudes kohtades võitjateks varasemate valimisliitude asemel värsked parteilised tuuled. Tõsi, paljudel juhtudel oli tegemist juba varasemast tuttava nimekirjaga, mis oli nüüd omandanud mingi ideoloogilise jume.

Tulemustest toetust saadud, mindi 2005. a omavalitsuste valimistele vastu juba massiivse org-selgitustööga ning ilmavaatelisele platvormile pretendeerivad esindused muutusid ühtäkki vaat et kohustuslikuks igas väiksemaski külakohas. Ning nagu külaelule kohane, korjasid suurima saagi need, kes rohkem vaeva nägid, ülejäänute pärusmaaks jäi rohkem järelnoppimine. Pärast sääraseid arenguid võinuks peaaegu kinnisilmi pakkuda, et 2009. a KOV-de valimised tulevad valdades ülivõimsalt parteilised – aga võta näpust!

Äsjalõppenud balloteerimise märksõnaks on lisaks valimisaktiivsusele ka valimisliitude taassünd, seejuures edukas – maakonna 15 vallast kümnes tegid parima tulemuse just nemad. Sellise kannapöörde tagamaadena võib aimata ühtpidi teatud tüdimust ja vastuseisu vallaelu juhtimise politiseerimisele, teisalt on oma mõju ka kunagiste tõusjate taandumisel ja ühinemisel.

Üritades nüüd selles arvude- ja varjudemängus kaardina kokku panna mingit üldist valimiseelistuste puslet koos trendidega, tekib nagu mingi pilt ja ei teki ka. Ainumas, mida julgeks kindlalt väita, on see, et hinnang saarlastele kui meelsuselt Sigtuna põletajatele ja “Upa meestele”, kes oma mässuvaimus alati vastuvoolu ujuvad, ei pea vahest paika.

Tegelikult kopeerib saarlaste tänane valimiseelistus üsna üheselt Eesti tüüpilist maakonda, olles seejuures läbilõikeliselt kirju nagu ühiskond ise, kes muudab läbi aja oma maitseid ja eelistusi ning järgib hoolega värskeid moevoole. Pea võimatu on selles suht kaootilises liikumises esile tõsta eelistuste põhimõttelisi muutumisi – parteide ja valimisliitude komeedilennud paiskavad kohaliku valimisturu järjepidevalt sama põhjalikult segamini nagu näituseks järjekordse uue hüper-supermarketi ilmumine Kuressaare kaubandusse. Ning ainult aeg loksutab lõpuks paika, kes jääb, kes tõuseb ja kes vajub.

Vaadates viimaseid valimistulemusi ja kõrvutades neid eelnevatega, ei julge ega tahagi sedakorda päris üheselt kedagi võitjaks või kaotajaks tembeldada. Seda enam, et lähenemisnurk parlamendi- ja kohalikele valimistele on mõneti erinev ning tulemused pole seetõttu üheselt kõrvutatavad ega tõlgendatavad. Pildis torkab küll silma Reformierakonna seekordne kõva tulemus linnas ja mitmes vallas, mis on mõneti üllatav.

Üllatav just seetõttu, et tavaliselt nuheldakse majanduslanguse mõrud viljad alati valitsejate kaela, mis on inimlikult täiesti loomulik. Ehk kui läheb hästi, on see meie endi teene, kui kehvasti, siis on süüdi partei ja valitsus. Teisalt aga dubleerib äsjane KOV valimiste tulemus laias laastus suuresti viimaste parlamendivalimiste eelistusi ehk kui rääkida sümpaatiate mingitest võimalikest muutumistest, siis on need vast aset leidnud juba varem ja täna on tegemist pigem selle kinnitusega. Omaette fenomen on kindlasti ka juba eelpool viidatud osa maapiirkondade valimiseelistuste kannapööre taas valimisnimekirjade kasuks.

Jätaks nüüd siinkohal selle tõlgendamise libeda tee lugeja enda hooleks, seda enam, et pea 1/3 häältesaagist langes sedakorda valimisliitude, üksikkandidaatide ja väikeparteide salve. Mis omakorda võimaldab igaühel soovi korral interpreteerida selle osa valimiseelistusi endale soodsalt ning väita, et valimisnimekirjades olnud inimeste näol oli tegemist just “meite meestega” ja loorberipärgi jagatakse valel alusel.

Valimiste kaheldamatu võitja oli aga igatahes järjekordselt valija, kes oma tahet avaldas ja tänu kellele on meie kohalik võim demokraatlikule riigile omaselt meeldivalt mitmekesine. Sest kõigi inimeste mõtte esindatus võimu teostamisel kogu tema mitmekesisuses ja vastuolulisuses ongi ainsaks reaalseks garantiiks riigi tasakaalustatud arengule.

Aivar Sõrm
valija