Kuressaare minevikust ja tulevikust

KURESSAARE TURG: Oma kaupa müüvad Nasva kalamehed.

Kauaaegne ehitusinsener ja endine Kuressaare linnavolikogu liige, praegu pensionipõlve pidav Jalmar-Ülo Veskis alustab Oma Saares ülevaatelugudega linna oluliste infrastruktuuriobjektide minevikust ja olevikust. Alustame teedest-tänavatest ja veevarustusest, järgmises osa tuleb juttu reo- ja sademevetest ning heakorrast.

Linna territoorium, mis jäi praktiliselt muutumatuks 18. sajandi lõpuni, ulatus praegusest Suur-Sadama tänavast Kitsa tänavani ja linnusest Garnisoni tänavani, Pika tänava osas tänava lõpuni. Linnas oli valdavalt roogkatustega puithoonestus üksikute kivihoonetega. Praktiliselt hävis linn tulekahjude tõttu vähemalt viiel korral.

18. sajandi lõpus asus Kuressaarde elama Liivimaa asekuberner Balthasar von Campenhausen, kelle algatusel sillutati olulisemad tolmavad tänavad, tänavatele anti nimed, nõuti kivimajade ehitamist ja õhtuti majade ees rasvaküünaldega laternate süütamist. Puudusid täielikult vee- ja kanalisatsioonitorustikud.

Teed ja tänavad

19. sajandi lõpus oli Kuressaares 17 tänavat ja üks turuplats.
Tänasel päeval on linna tänavate kogupikkus 73,8 km, sh asfaltbetoonkattega 39,8 km, mustkattega 14,9 km, pinnatud kruuskattega 9,2 km, kruuskattega 4,7 km, munakiviteid 2 km ja pinnaseteid 2 km. Kõnniteede kogupikkus on 6,6 km.

Nagu arvudest näha, on tänavakatete ajakohastamisel märkimisväärseid saavutusi, kuid katteta tänavaid on veel piisavalt. Eriti suur on mahajäämus kõnniteede ehitamise osas.

Vesivarustus

Linna algaastate veevarustuse olemasolu kohta puuduvad mul andmed. Legende olen kuulnud hobusega veevedajatest. Kindlasti olid mõnel majaomanikul kohalikud šahtkaevud, kvaliteedilt ebarahuldava veega.
Teada on, et 18. sajandi lõpus oli linnas viis avalikku kaevu: Sõrve turul, Kaevu tänaval, Pikal tänaval Kuksa maja esisel platsil, Torni tänaval luteri kiriku vastas ja praeguse Vabadussõjas langenute ausamba kohal (nn Turu kaev). Neist nelja esimest olen ma oma silmaga näinud. Puurkaevud pidid olema ka Garnisoni tänaval linna uuel algkoolil ja haiglal, mis ehitati eraettevõtjate poolt 1939. aastal, ning suurematel objektidel.

Riiklikku kapitaalehitust linnas kuni 1958. aastani ei toimunud. Seni puudus ka ehitusorganisatsioon. Instituudi lõpetamise järel pöördusin ajalehekuulutuse peale Tallinna Üldehituse Trusti poole. Maist 1958 asusin tööle, olles kolm kuud üksinda juhtiv personal.
Esimesteks objektideks olid parteikomitee elamu Torni tänaval, keskkool ja lennujaama hoone. Kahe esimese objekti veega varustamiseks ehitati kaks esimest veepumbajaama linna tarbeks: üks Torni ja Rohu tänava ristile ja teine praeguse J. Smuuli tänava elamu nr 7 taha.

Ehitustegevuse elavnedes anti 1970. aastal ekspluatatsiooni Unimäe veehaarde kolm tsentrifugaalpumpade survel töötavat pumbamaja. Surve stabiliseerimiseks ehitati hiljem veetorn-elamu.
Veevajaduse suurenemisel ehitati välja Tõlli–Ansi veehaare nelja pumbajaamaga ja anti ekspluatatsiooni koos Unimäe veepuhastusjaamaga 1979. aastal.

Aastatel 1970–71 tekkis põhjaveereostus Tolli tänava ümbruses seoses elektrijaama kütusepaakide lekkega ja hiljem ka Talve tänava ümbruses autobaasi kütusemahutite lekke tõttu. Kingissepa rajooni TK kommunaalettevõtete kombinaat vedas 1-2 tsisternautoga joogivett reostatud rajoonidesse 30 aastat, kusjuures 20 esimest aastat tasus vee ja transpordi eest rajooni omavalitsus ja viimased 10 aastat linnavalitsus.

Veetorustike vähesuse tõttu paigaldati tänavate ristumiskohtadele 40 “kolonkat”, neist töötab praegu ainult viis. Sealt võetud vee eest ei maksnud keegi. Kulutused jäid Kuressaare Veevärgi kanda trassi veekadude arvelt, viimaseid oli kokku keskmiselt 15% veevõrku antud veehulgast.
Praegu varustab Kuressaare päevakeskus üks kord nädalas 1 m³ veega mõnda vanur-invaliidi.

1980.–1990. aastatel anti võrku 13 000–14 000 m³ vett. Aastast 2003 on võrku antava vee hulk tänu torustikuprojektile suurenenud kuni 600 000–700 000 kuupmeetrini aastas 560 liitunu arvel.
Veevarustusest veel nii palju, et sanatoorium/spaa Saaremaa Valss kasutab juba aastaid sügavama geoloogilise uurimiskaevu mineraalvett ravivannides ja madala uurimiskaevu mineraalvett joogiveeks vastavas automaadis. Uue haigla veega varustamiseks ehitati minu ettepanekul eraldi veetorustik läbimõõduga 300 mm piki Aia tänavat.

Järgneb