“Rahvuslik aare” viib koostööle

“Rahvuslik aare” viib koostööle

 

Suur Järvistu ja St. Lawrence’i Linnade Liit (GLSLCI) kutsus sel aastal esmakordselt oma aastakonverentsile Läänemere Linnade Liidu (UBC). UBC presidendi Per Boedker Anderseni palvel osalesin konverentsil mina.
Mis neid kahte erinevatel mandritel asuvat linnade organisatsiooni seob?

Seob vesi. Täpsemalt suured veekogud. UBC loomise ajendiks sai omal ajal seotus Läänemerega. See toimus 18 aastat tagasi. USA ja Kanada linnade liitu seob vajadus ja ühine huvi kaitsta Suur Järvistut kui maailma suurimat magevee reservuaari. Viimati nimetatud liit on 12 aastat noorem kui UBC. Läänemere-äärsete linnade kogemused, senised ettevõtmised ja tulevikuplaanid pakuvad ookeani teisel kaldal tegutsevale organisatsioonile praktilist huvi. Sellest kõigest ma oma ettekandes ka rääkisin.

Huvi on loomulikult vastastikune. Kas või juba sellepärast, et vesi ja veekogud kujunevad lähematel aastakümnetel kõige huvipakkuvamaks uurimisobjektiks ja loomulikult on nii mageveekogud kui ka mered inimestele lihtsalt ülisuure elulise tähtsusega loodusobjektid. Muretsemiseks on põhjust ühel ja teisel pool.

Veekogude jätkuv saastumine, liustike sulamine, mageveevarude vähenemine, veekogude üha intensiivsem kasutamine vaba aja veetmiseks ja transpordiks on mõned teemad, millega rinda tuleb pista. Või palun väga – veekogudele osaks saav inimtegevuse ettearvamatu mõju. Suures Järvistus leidub väidetavalt järjest rohkem kalu, kel on mõlema soo tunnused korraga. Põhjuseks olevat liigse östrogeeni sattumine vette.

Üldse visatakse liiga palju vanaks jäänud ravimeid tualetipotist alla, mis omakorda tekitab probleeme, kuna mitte kogu järvedesse sattuv reovesi pole korralikult puhastatud. Inimesi siiski haritakse, nõutakse suuremat vastutust ka ravimifirmadelt ja korraldatakse jäätmete sorteerimist, kui tuua veel üks näide. Kui siia lisada veekogudesse trügivad võõrliigid, saab juba probleeme lahendamiseks mitmele põlvkonnale.

Millega siis sõsarorganisatsioon tegeleb? Chicagost alguse saanud initsiatiiv on jõudnud arvestatavate aktsioonideni oma rahvusliku
aarde kaitsmiseks. Ettekannete põhjal jäid meelde linnade esitlused sellest, kuidas ehitatakse kaasaegseid sadamaid, rajatakse kaldakindlustusi, muudetakse vanad mereäärsed tööstusmaastikud atraktiivseteks puhke- ja ranna-aladeks oma elanikele ja turistidele. Meilegi väga tuttav teema! Peale selle toodi näiteid suurtest investeeringutest Suure Järvistu vee kaitseks.

Mille üle kohalikul tasandil eriti rõõmustati, on tähelepanu, mida mõlema riigi tasandil on viimasel ajal osutatud Suure Järvistu kaitseprogrammidele. USA president Obama andis lubaduse, et järgmise viie aasta jooksul investeeritakse Suure Järvistu puhtuse taastamiseks viis miljardit dollarit.

Viimasest päevast jäi eriti meelde edulugu Kanada linnast nimega Nipigon. Metsa langetamisest ja parvetamisest elatunud linn jäi korraga ilma kogu kohalikust tööstusest (üks saetööstus suleti, teine põles maha ). Linnakest tabas 350 aasta suurim majanduskriis.

Lisaks reostus kalarikas jõgi, kus on kalastamas käinud pea kõik maailma kroonitud pead, pikaks ajaks palkidega, mida mitte keegi enam ei vajanud. See lugu, kuidas omavalitsus ja ettevõtjad sellest olukorrast välja tulid, jõe puhastasid, kogu infrastruktuuri ümber korraldasid, turismile ümber orienteerusid, on väärt kuulamist. Kas või sellepärast, et veenduda – ei ole olemas väljapääsmatuid olukordi.

Koostöö kahe organisatsiooni vahel läheb edasi. Konverents ise toimus linnas nimega Trois-Rivières, kõik lähetusega seotud kulud kandis Läänemere Linnade Liit.

Print Friendly, PDF & Email