Kadakate vahele peitu!

Saaremaa on ikka veel magnet, hoolimata masudest ja lama’dest (lama on soome keeles majanduslangus), kõrgetest hotellihindadest ja keskpärasest teenindamisinnukusest ning muudest elu keeruliseks ajavatest teguritest. Vähemalt jaanipäevaks, kuid üha enam ka tavalisteks suveüritusteks voolab Saaremaale hoomamatu vägi inimesi, nii et üleriigilistes uudistes konstateeritakse: ”See rahvahulk, kes pikkade pühade jooksul saarele läks, sealt küll ühe päevaga tulema ei saa.”
Tundub, et Saaremaale tulek on nagu pääsemine, nagu põgenemine millegi tavalise ja argise eest.

Nagu matk Mekasse? Põgenemine iseenda ja oma stressi eest? Äraminemise soovi lihtne materialiseerumine? Eemale linnast, asfaldist, rutiinist, poodidest, raamidest, piiridest, reeglitest…

Inimesed tahavad võtta kingad jalast ja astuda palja- jalu murul, nuusutada kadakase karjamaa lõhnu ja leotada kiirustamisest villis varbaid rahustavas merevees kuskil sellises paigas, kus lautrikivid loovad maailmalõpu tunde ja kus rannast merele vaadates saad end tõeliselt üksikuna tunda, ning kui nendes merele vaatamise paikades on kohal juba kaks inimest, siis öeldakse, et rannas oli täna palju rahvast. Selliseid hetki igatsetakse üha enam tänases turbulentses maailmas. Nende abil säilib tasakaal ja olemine.

Kunagi aastaid tagasi jutustati mulle üks lugu Saaremaa kohta.

Kas teie teate, miks Saaremaa on saare maa ja miks sel paigal tegelikult päris oma nime pole? Mina põlise saarlasena näiteks ei teadnud. Lugu ise on selline: Skandinaaviast ida poole vaadates olid vanad viikingid avastanud koha, kus jumalad magamas käivad – päikesetõus tähistas selle. Ja kuna see oli nii püha paik, siis ei saanud sel paigal olla tavalist lihtsureliku antud nime. Seepärast olevatki Saaremaa ilma nimeta, lihtsalt Saare Maa.

Selle vana Skandinaavia legendi kontekstis ma ei imestagi, et ka moodsad inimesed Saare Maale igatsevad, saarest unistavalt mõtlevad ja räägivad, siia peitu poevad ja ennast justnimelt Saaremaal laadimas käivad. Ja olgu need praamijärjekorrad kui pikad tahes ja olgu see materiaalne maailm me ümber milline tahes.

Print Friendly, PDF & Email