Pikk tee endani (3)

Pikk tee endani

 

Oli aasta 1997. Mina ja paljud teised alustasime oma elus uut etappi, mis sai alguse koolimaja uksest sisse astumisega, oli minu esimene koolipäev. Mäletan, et kõige vanema klassi õpilased viisid meid käest kinni hoides kooli sisse. 1. septembri aktusel kutsus direktor meid kõiki ükshaaval ülejäänud õpilaste ette, et suruda kätt ja ulatada meile aabits. Ometigi ei möödunud esimene aasta mul selles koolimajas, sest esimene klass asus sel ajal lasteaiahoones. Koolimajas polnud ruumi.

Kool jäi tahaplaanile

Mäletan ühte korda, kui ma õpetajalt riielda sain. Minu vihikusse, kuhu me kirjutasime kirjatähti ja sõnu, oli õpetaja mulle ühe ülesande alla suurelt ja punaselt kirjutanud 3–. Mõtlesin tol korral, et see on lahe ja näitasin seda kõigile. Ise olin väga uhke. Seda märkas ka õpetaja ja nii sain ma lisaks kehvale hindele veel peapesu. Kahjuks sellest korrast mulle ei piisanud. 7. klassis hakkasid hinded halvenema. Neljadest ja viitest said “rahuldavad”. Saksa keele tunnis oli paljudel kombeks öelda “Ich kann es nicht”, kaasaarvatud minul. See oli iga, kus kõik vajas järeleproovimist ja kool jäi tahaplaanile.

Ühel hetkel sai 9 aastat kannatust ja rassimist läbi. Kätte jõudis gümnaasiumiaeg. Minu jaoks tähendas see koolivahetust. Esiteks pidin ma uude kooli pääsemiseks läbi tegema sisseastumistesti, sest lõputunnistusel laiutas kuus kolme. Mõni päev hiljem selgus, et sisse ma sain ja on lootust helgele tulevikule.

Kõik ei olnud siiski nii roosiline ja esimene aasta läks peaaegu aia taha. Teinegi aasta polnud parem. Alles viimasel gümnaasiumiaastal muutus kõik. Võimalik, et asi oli selles, et keemia, minu jaoks kõige raskem õppeaine, sai 11. klassi lõpus läbi. Võisin pingevabamalt koolis käia.

Lõpuklass oli parim

12. klass oligi kõige parem aeg mu senises elus. Riigieksamiteks valmistumine ja nende ootamine oli küll närvesööv, kuid ometi olles nendega ühele poole saanud, tundsin suurt rahu. Esimene riigieksam oli kirjand. Kirjutasin selle valmis vähem kui nelja tunniga. Pärast kirjandi ära andmist ei mäletanud ma isegi seda, mis oli pealkiri, siiamaani ei kujuta ette, milline oli sisu.

Kirjand pealkirjaga “Pikk tee endani” tekitas mulle peaaegu kaheks kuuks tunde, et kirjutasin mööda. Tegemist oli teemaga, kus võis eksida ja kirjutada totaalselt muust. Ühiskonnaõpetuse ja inglise keele riigieksamid ei läinud mul väga hästi ning päevani, mil tuli kirjandi tulemusega sõnum minu mobiilile, arvasin, et ülikool ja kõrgharidus jäävad vaid unistuseks. Kuid seekord üllatasin ma sõpru, õpetajaid, perekonda ja muidugi iseennast 100-st võimalikust 96-punktilise kirjandiga. Minu rõõm oli piiritu. Ülikoolimõtted hakkasid end taas ilmutama.

Mõned päevad tagasi lõpetasin ma Kuressaare gümnaasiumi koos paljude teiste praeguste ja tulevaste tegijatega erinevatel elualadel. Lõpuaktus algas lauluga “Koit”, mis kuulutati sel aastal Eesti kauneimaks lauluks. See laul tekitas tunde, et olen elus saanud hakkama millegi suurega. Millegi sellisega, mida vähesed suudavad, kuid ometigi on meid – noori gümnaasiumilõpetajaid – väga palju. Sama palju oli meid ka siis, kui 12 aastat tagasi kooliteed alustasime. Vahe on lihtsalt selles, et sel ajal olime me alles lapsed, kes astusid suurde maailma, et omandada tarkusi, aga nüüd oleme täiskasvanud, kelle õlgadele on asetatud isamaa tulevik. Ainult üheskoos suudame me luua endale riigi, kus oleks hea elada. Head vastupidavust, noored, nii ülikooliradadel kui ka elus endas!

Mari Lõugas

Print Friendly, PDF & Email