Lugeja kiri: Metsavenna ülestunnistus

Järelsõna “Lõppmängule”

Järjejutu “Metsavenna ülestunnistus” ilmumise järel esitati mulle küsimus: kas minule on tehtud ettepanek selleks ülestunnistuseks, kuna pealkiri sellele vihjab, või tuli minu juurde selleks mõni ajakirjanik?

Tegelikult soovitati mul seda teha juba 15 aastat varem, aga abikaasa hoiatas siis tulega mängimise eest. Varem mõtlesin pealkirjaks panna “Metsavendlusest Saksamaa ja Nõukogude Liidu okupatsiooni all”, aga kukkus välja teisiti. Lõppsõnaks võiks lisada lause neile, kes on küsinud, mispärast läksin ma põranda alla ja miks ma ei tulnud välja siis, kui oli lubatud amnestia.

Vastan nii: esiteks ei tahtnud ma osaleda vennatapusõjas, kuna mu poolvend Aleks Toom oli teisel poolel, ja teiseks – väljatulekut takistas kompartei esimese sekretäri Karotamme artikkel Meie Maas, milles ta ütles sõnasõnalt, et neile, kes varjavad end Nõukogude võimu eest, ei või anda vastutavat kohta ja nende üle tuleb teostada pidevat valvet. Lõpuks julgesingi, artikkel taskus, minna julgeolekukomiteesse, kus alustati minu kasvatamist tõeliseks nõukogude inimeseks. Karistuse kohta öeldi vaid, et olen oma karistuse juba omal suval ära kandnud, ja mul lubati valida, kuhu elama asun. Samuti arvestati mu elukutsega. Minu soove võeti arvesse ja kuna ma kolhoosi ei tahtnud minna, läksin linna elama.

Elan vaikselt pensionil olles. Tulen endaga toime ega tunne vajadust abi järele. Esimest korda olin paar nädalat haiglas selle aasta märtsis.
50 aastat olen autodega rassinud. Eks ole imestusväärne, et 19 haarangut minu kinnipüüdmiseks ei õnnestunud. See on tunnistus sellest, et Kõigekõrgem on valitseja inimeste kuningriigis. Kogesin seda II maailmasõjas punaarmees, kus pommikild kukkus otse minu kaevikusse, kui ise olin kaeviku kõrval püsti. Järelikult inimene ei ole iseenda varjaja, kui Looja vaim ei kaitse. Nii oli ka haarangute ajal, mil olin 12 aastat põranda all.

Elmar Pärn

Print Friendly, PDF & Email