Ajakaja: Sõnavabadus on intelligentsetele inimestele ehk Kas tapame kirjakandja!? (7)

Pretsedent on loodud – kohtuvaidlus Delfi versus Leedo päädis viimase võiduga. Meediakanal puhiseb pahaselt ja lubab edasi Euroopasse kaevata. Toetajad arutlevad sõnavabaduse piiramise üle. Selline on üks uudis eelmise nädala Eesti meediamaastikult.

Arvan, et kohus tegi otsuse ausalt ja tuginedes faktidele ning süüdistusele. Pole mõtet rääkida rämpskommentaatorite ristilöömisest, kui nende vastu hagi ei esitatud. Iseasi muidugi, miks Leedo Delfiga kaklema läks ja miks ta kommenteerijate vastu süüdistust ei esitanud. Oleks ehk olnud kohasem? Pole ju mõtet hurjutada sõnumite edastajaid, vaid ikka sõnumite tootjaid. Aga seekord sedamoodi. Pretsedent on loodud ja õhus on ähvardust ka kommentaariumides ilastajatele.

Koos demokraatliku riigikorraldusega oleme endale saanud ühe olulise ja tähtsa vabaduse – avada suu ja öelda välja, mis sülg suhu toob. Kuid oleme unustanud oma vastutuse. Oleme unustanud, et vabadus ja õigus midagi teha või öelda toob endaga kaasa ka vastutuse.

Arukad ja südametunnistusega inimesed õpivad vastutama tavaliselt eriliste raskusteta – see on osa intelligentseks inimeseks olemise rutiinist. Ja selles rutiinis elavad inimesed ei läbusta avalikku ruumi oma ilgete kommentaaride ja labaste lausungitega.

Olla kodanik demokraatlikus ühiskonnas tähendab sisuliselt seda, et oleme lugupidavamad ja tolerantsemad ka kaaskodanike suhtes ning ei saada avalikku ruumi sõnumeid, mis teisi inimesi alavääristavad. Ja selle asemel, et meediat materdada, võiksime ja peaksime üles otsima oma vastutustunde – vastutuse oma sõnade ja tegude eest, sest selle kaudu saab me ühiskond oma kvaliteedi.

Keegi tark mees kaugel Ameerikas on kunagi öelnud: Three things that never come back: the spent arrow; the spoken word; the lost opportunity. Kuid tegelikult ei peagi nii väga tark olema ega ka mitte kaugel Ameerikas elama, et seda teada…

Print Friendly, PDF & Email