Roosi Ülo – mees kui orkester (2)

Roosi Ülo – mees kui orkester

UURALITES: Ülo oma esimesel matkal 1972. aastal, matkajuht Valter Hommik.

Ülo Roosist (69) oleks peaaegu saanud Vassili Ivanovitš. Et Ülost siiski üks tubli eesti mees sai, sellele on kaasa aidanud paljud head inimesed. Eelkõige Kuressaares omal ajal tuntud pedagoog Sinaida Koost, kes kartmatu saare naisena tõi Venemaa lastekodust kodumaale 7–8 orvuks jäänud eesti last. Üks neist oli Ülo.

Ülo oli ühe jõukal järjel talupere järeltulija. Andrese koht asus Salme keskuses, seal, kus praegu on kauplus. Vanaisa oli kalamees ja tegutses Kaitseliidus. Majal oli plekk-katus, see oli tol ajal kõva sõna. 23-aastane perepoeg oli aga silma visanud talu teenijatüdrukule. Tagajärg oli see, et sündis pisike poisslaps, kes sai hiljem nimeks Ülo.

Ülo jaoks algab Siber sealpool Moskvat

14. juunil 1941 küüditati kogu Andrese pere. Vabatahtlikult tuli kaasa Ülo teine vanaema, kes oli parasjagu titte hoidmas. Sest mismoodi sa oma tütre koos pooleteiseaastase titega üksi nii kaugele saadad? Usuti ju, et küllap see õudus varsti lõpeb ja peatselt on kõik kodus tagasi.

“Et sõda tuli peale, polnud enam kellelgi aega meiega jännata,” arvab Ülo. “Saaremaalt küüditatud jäid pidama Kirovski oblasti Nagorski rajooni.”
Ülo pere ei pidanud katsumustele vastu, kõik nad surid sõja ajal. Isa sai hukka 1941. aastal vangilaagris.

Ta oli koos paarilisega olnud kolhoosi lambakarjas. Mehed olid ühe lambukese kõrvaldanud, peitnud kuusejuurikate alla, et sealt siis õhtuti perele vähehaaval toidulisa tuua. Asi tuli ilmsiks, mehed saadeti vangilaagrisse ja seal nad surid. Ema lahkus siit ilmast 1944. aastal. Ta oli pisike ja kõhn naine, kes pandi talvel kõva pakasega kände juurima. Külmetas, jäi kopsupõletikku ja suri.

Poiss pandi lastekodusse

Lastekodus oli eesti soost lapsi üsna palju. Kõik nad olid oma vanemad kaotanud. Ülo mäletab sellest ajast üht hernevarguse lugu. “Oli suur kolhoosi hernepõld. Mul oli kootud tuttmüts. Korjasin sinna sisse hernekaunu. Valvur püüdis mu kinni, võttis mütsi ära. Panin jooksu. Mees pani mütsi mulda täis ja viskas mulle järele. Mul hea meel, sain vähemalt mütsi kätte!”

Üks hernesupi-lugu on Ülol ka hästi meeles. “Oli mingi riigipüha. Meil kõigil olid katelokid ja sinna sisse pandi hernesuppi. Otse külanõukogu ees läks minul see katelokk ümber. Mäletan, et kühveldasin selle lumeseguse supi kuni mullani omale sisse.”

Üks lastekodusse sattunud eestlasest orb oli Hellar Saar. Hellari tädi, Kuressaares tuntud haridustegelane Sinaida Koost, oli sugulaste saatusel silma peal hoidnud ja otsustas oma õepoja Eestisse tagasi tuua. “Aga Siina oli nii suur inimene, et võttis sealt lastekodust kaasa kaheksa 5–6-aastast pätakat… Ega see tal kerge olnud, aga ära ta meid kuni Nõmme lastekoduni tõi,” imetleb Ülo tänaseni.

Sattus paradiisi

Ülole naeratas õnn – tema sattus Saaremaale naasnuna Joosti tallu Tehumardil. Tulevane kasuema oli olnud Ülo ema parim sõbranna.
“Minu jaoks oli see paradiis. Suure toa nurgas oli suur kapp, kus oli alati süüa, ja see ei olnudki lukus… Suured puud kasvasid toas! Hiljem sain aru, et kummipuu ja teised toalilled.”

Poisi tööks oli Tehumardi väljal kadakate vahel lammastel silm peal hoida. Ta mäletab, et laulis väga kõvasti ja vene keeles. Külarahvas imestanud, et Joosti pere on endale ühe venelase kasulapseks võtnud.

Kasuvanematega Ülol vedas. Kasuisa oli kõva kalamees ja lülivanem. Karm ja range mees, kuid mitte kunagi ei näinud poiss teda purjus. Ega vandunud ta ka mitte kunagi. Kui hing täis, ütles “kurask” ning see tema hüüdnimeks jäigi. Memm oli tasane ja kena inimene, kes sai veel kõrges eas head elu nautida ka kasupoja uues kodus Kuressaares Tuule tänaval. Ülo lapsepõlv möödus Tehumardi rannas. Memm on rääkinud, et kui kolhoosid tehti ja sellest kodus räägiti, hakanud 10-aastane Ülo nutma. Tema juba teadis, mida tähendab üks kolhoos.

Saepurupoisid

Kuna Ülol oma venekeelse taustaga koolis just eriti hästi ei läinud, oli kasuema see, kes ütles: “Mis seal siis ikka, eks sa mine tööle.”
Nõnda sai Ülost Salme konservitööstuse tööline. Tema ja teiste samaealiste poiste tööks oli konservikarpide liiva ja saepuruga roostest puhtaks nühkimine. Saepurupoisid (nii neid kutsuti) töötasid kolmes vahetuses.

Siis hakati ehitama Läätsa kalatööstust ja Ülo arvas, et tema ükskord sinna ennast tööle sätib. Selleks tuli astuda Tallinna kalatööstuslikku merekooli. Noormees unistas küll tüürimehe või mehaaniku ametist, aga tal oli ju Siberi-märk küljes. Nii jäi järele tehnoloogi eriala.

Eesti rebjata versus vene mužiki

Kolmandal kursusel oleks Ülo tahtnud praktikale minna merele, ühele baaslaevale. Kui aga venelannast klassijuhataja kuskilt teada sai, et poisi tädi on Kanadas, oli sellega kõigil noormehe meresõiduplaanidel automaatselt kriips peal.

Praktikale saadeti grupp kalakooli noori Astrahani. Eesti poiste tööks sai kalakastide kinniklopsimine. Ülo oli seda tööd Salmel teinud küll ja küll. Ta oli sel alal tulnud lausa Kingissepa kalakombinaadi meistriks. “Esimesel nädalal üllatasime vabriku juhtkonda sellega, et ületasime sealseid päevanorme 300%. Ekskursioonid tulid meid kui imeloomi vaatama. Et kuidas ühed estonskije poisijurakad võivad niimoodi tööd rabada!

Meid kutsuti kaadriosakonda välja ja tehti peapesu: kui te, rebjata, tahate siin edasi töötada, siis valige kahe variandi vahel – kas hakkate inimese moodi tööle või käite kaks päeva nädalas tööl ja ülejäänud aja teete, mis tahate.
Siis hakkas põnev elu! Enamiku ajast olid eesti praktikandid rannas ja võtsid päikest, käisid ekskursioonidel ning said musta kalamarja süüa otse lusikaga. Tänase päevani ei himusta Ülo seda delikatessi enam. “Kui tagasi tulime, olime nii päevitunud, et Pirita rannas oli kõikse pruunim meie kõrval otse kahvanägu.”

Loll, läheb Saaremaale!

Pärast kooli lasi Ülo ennast vabatahtlikult Saaremaale suunata. Kursusevennad imestasid – loll, läheb Saaremaale! Ülo sai tööle Kingissepa kalakombinaati, kuid juba mõne aja pärast pandi noor mees Veere tsehhi meistriks, hiljem sai meistrist tsehhijuhataja.
Veere ja tema Tehumardi kodu vahet oli ainult 50 km. Ülo ostis Turisti jalgratta ja väntas igal nädalavahetusel kasuvanematele appi maatööd tegema.

Veerel oli siis kõrgaeg. Ehitati järjest aga maju juurde, sest oli tööd ja oli rahvast. Veere sadamas randus püügihooajal umbes 30 kalatraalerit. Kalatsehh töötas täie hooga, 16–17 tundi päevas. Elu kees. Kolm korda nädalas toimusid tantsuõhtud, näidati filme. Veere aeg kestis Ülol aastani 1966. Siis kutsuti noor ja aktiivne mees Vätta tsehhi juhtima.

Lobisemistööl

Kui Saare Kaluri kolhoos dispetšerit vajas, tundus see just Ülo Roosi amet olevat. “Dispetšeritöö eeldas palju lobisemist. See mulle sobis,” naerab Ülo ning räägib pikalt ja põhjalikult, mida kujutab endast ühe suurmajandi dispetšeri amet. Kokkuvõtvalt olevat see kui üks ventiil kalapüüdjate, -töötlejate ja kaubanduse vahel. Dispetšeripuldis oli Ülo Roos seni, kuni tuli Eesti aeg ning kolhoosid kibekähku laiali löödi.

Edasine kirju tööelu

Ülo Roos on olnud õnnelik mees, sest kõik tööd, mida ta elus on teinud, on enam-vähem ise teda üles leidnud. Ning Ülo on neis kõigis leidnud mingi meeldiva iva. “Olin korra Nasva paaditööstuses. Ümberringi selline kena puulõhn. Vehkisin seal tööd teha kut noor loom.

Tööle sõitsin jalgrattaga, võtsin kaalust maha pea kümme kilo. Nii et orienteerumises mu tulemused lausa lendasid üles. Siis helistas Toivo Alt ja kutsus Ösel Foodsi dispetšeriks. Ütlesin, et pean mõtlema paar päeva. Alt kostis seepeale, et parem oleks, kui ma mõtleksin pool tundi… Mis mul üle jäi, ütlesin jah.” Mahlatsehhis töötas Ülo seni, kuni omanikud tootmise Tartumaale kolisid.

Ülo juures paistab eriliselt silma üks sümpaatne joon – ta näeb enese ümber inimesi ja nende häid omadusi. Loetleb ridamisi oma seniseid kolleege ja ülemusi, kes kõik on tema sõnul olnud lausa haruldased inimesed: Ösel Foodsi tsehhijuhataja Jaan Viilup, NasFili meister Luule Kiir, Saare Kaluri omaaegsed juhid Aldur Pitk ja Jaan Vahter…

Elu Roosi aias

Nüüd on Ülo pensionil. Elab apteekrist kaasa Annega kenas kahekorruselises majas Tuule tänaval. Tegeleb kodumajutusega. Kiidab vihma, mis taevast alla ladistab, sest seda on loodus juba pikka aega oodanud. Koduväravast üle tee on mees rajanud dendropargi, kus praegu kasvamas sadakond erinevat puuliiki.

Ülol on hea käsi – mida mulda torkab, see ka kasvama läheb. Mees räägib, et Veere tsehhi ette istutas ta omal ajal kadakad, mäe otsa pani mulda sirelid. Kõik imestanud ja arvanud, et ei need seal kivirünga otsas kasvama hakka. Hakkasid küll.

Rännu- ja laulumees

Ülol on palju hobisid, kuid üks kirg – matkamine – hakkas temas idanema juba kaugel Vene ajal. Saarlastel oli mõnus oma punt, mille eesotsas legendaar-ne Valter Hommik. Nii nad Venemaa avarustes ringi rändasid ja mäetippe vallutasid. Ülol on enamikust retkedest – neid oli kokku 15 – riiulis matkapäevikud.

Raskeim matk, mida mees heldinult meenutab, oli 1981. aastal Baikali äärde Barguzini mägedesse. “14 päeva järjest sadas lausvihma, aga see matk on jäänud meile kõigile nii südamesse, et tollane rännupunt käib koos tänase päevani.”

Nüüd, kus piirid lahti, püüavad Ülo ja Anne igal aastal ühe pikema reisi teha. Nad on käinud Nepalis, Indias, Hiinas, Egiptuses… Jaapanist meenub Ülole kilomeetrite viisi umbes meetrikõrgusi õitsvaid rododendronihekke. Ja see, kuis alles seitsmendal reisipäeval õnnestus saarlastel tänaval silmata üht suitsukoni…

Üle 30 aasta on Ülo laulnud segakooris Lyra. Tunnistab, et kui poleks olnud Tooni Millit, poleks temast ilmselt lauljat saanud. “Milli oli fantastiline kooride looja ja innustaja. Tema on inimene, kes võib kivi ka pehmeks rääkida, aga rahaasjad peavad raudselt olema kellegi teise käes,” leiab Ülo ja tunneb kahetsust, et ooperipäevade algataja ja n-ö maaletooja peab nüüd oma ebaõnnestumiste tõttu end pagenduses varjama.

Ülo räägib palju, aga tema jutt on alati rõõmsameelne ja optimistlik. See mees oskab olla hea sõber ja teda peavad oma sõbraks väga paljud. Ise naljatab ta, et tema inimeseks saamisele on nii paljud inimesed kaasa aidanud, aga kahjuks ei tea ta veel siiamaani, kas see on ka hästi õnnestunud. Ülo usub ka, et arenemisruumi on temal veel küll…

Print Friendly, PDF & Email