Koljat, teise nimega partokraatia

Koljat, teise nimega partokraatia

 

Taaveti ja Koljati vahelised võitlused maailma ajaloos on reeglina lõppenud Koljati võiduga, kuid neist ei tavatseta rääkida. Taaveti võit on alati erakorraline, vastuolus jõu ja paratamatuse reeglitega.

Eesti ajaloos on Taaveti võitudeks olnud Vabadussõda ja pääsemine Euroopa Liitu. Iseseisvuse veretu taastamine oli ka tore, ent kui puudunuks järgmine eesmärk Euroopa ja NATO näol, siis oleksime ehk osanud iseseseisvuse taas ka maha mängida. Või mis tunne tekib erakondade vahelisi ärapanemisi jälgides?

Soome ajaloo Taaveti võitu Talvesõjas olen meenutanud ka käimasolevas valimiskampaanias. On kõnekäänd, et Nõukogude Liit küll võitis selle sõja, aga Soome sai tubli teise koha. Äraseletatult – Soome säilitas iseseisvuse, omariikluse ja demokraatia.

Soome eeskuju

Minu eesmärk eelolevatel valimistel on just nimelt “Soomet” teha. Hakata vastu partokraatlikele väärnähtustele meie demokraatia arengus: koolidirektorite ja maakorraldajate ning teiste ärksate inimeste sundparteistamine; haiglate ja arstkonna poliitiline juhtimine; ringhäälingunõukogu põhiseadusevastane tegevus. Kas teate, et järgmisena tahavad parteipoliitikud hakata ülikoole juhtima?

Aga miks on partokraatial vaja kinniseid nimekirju? Sellepärast, et siis ei tekita kodanikud valijad bossidele ebameeldivaid üllatusi. Mõelgem, mis juhtuks, kui Reformierakonna pooldajad näiteks annaksid Meikarile nii palju hääli, et Silver tõuseks nimekirjas esikohale. Lahtine nimekiri seda võimaldaks! Kohe tekiks segadus, sest kellelegi on juba lubatud “õhtusöök Brüsselis” ja teine teenekas parteisõdur piidleb asespiikri toolikest ja sellega kaasnevat. Parteilased jääksid rahva tahte arvestamise korral “neile õigusega kuuluvast” lihtsalt ilma. See pole nende meelest õiglane.

Kinniste nimekirjade varjukülg on see, et meie anname küll nendele hääle ja usume, et esinumber võidu korral võtab lubatud tööd ka teha. Savisaar on ütelnud, et tema ei võta. No olgu selle peibutusega, kuidas on, aga miks peame me kindlad olema, et Savisaar ei hakka valimistulemuse selgumise järel manipuleerima. Ütleb näiteks talle teadaoleva informatsiooni põhjal Siiri Oviirile ja Vilja Savisaarele midagi. Need teatavad kui ühest suust, et nad siiski ei lähe Brüsselisse, vaid neile on armas munitsipaalpoliitika.

Jüri Ratas tõstetakse ilma vähimagi vastuvaidlemiseta kõrvale, mõnda purskkaevu valvama. Ja Brüsselisse sõidab hoopis Vladimir Velman!
Niisugused on kinniste nimekirjade probleemid. Lisaks veel solvang mõtlevale valijale: “Meie tagatoas ütleme, kes on tegija. Sinu asi on oma hääl meile tassida!” Need on asjad, mille vastu ma lähen, ja olen sel teel tundnud üksildust. Enam ei tunne, sest toetust on tulnud ja abi ja mis kõige tähtsam – mõistmist!

Eesti eest Euroopas!

Nüüd lühidalt asjust, mille poolt ma olen ja mille edendamiseks valituks osutumise korral ka oma jõu ja mõistuse pühendada soovin. Euroopa Liit on sündinud sõjatüdimusest, ta on taganud kontinendil rohkem kui poolesajandilise rahuaja. Ning leidnud, et ühine poliitika, olgu söe- ja terasetootmisel, olgu põllumajanduse reguleerimisel ja toetamisel, olgu kodanikuõiguste kaitsel on see retsept, mille abil ühiseid väärtusi, eeskätt rahu, kaitstakse ja tagatakse.

Kuueliikmelisest Euroopast on saanud 27-liikmeline. Island soovib liituda, Balkanil on taotlejaid, Türgi koputab uksele. Need soovid tekitavad vaidlusi, kerkivad huvid ja vastuolud. Mehhanism tagab, et need ei lahvata konfliktiks. Sama kehtib tööturupoliitika, euroala, Schengeni ja palju muu osas, ka tarbimise ja keskkonnaküsimustes eelistan mina mõistlikke ühispoliitikaid aegunud karjetele rahvusriikide primaarsusest.

Me oleme rahvusriik küll, aga peaksime olema postmodernne rahvusriik. Me suudame oma seisukohti esitada argumenteeritult ja mõista teiste argumenteeritud seisukohti. Me oleme kompromissiloojad, mitte tülitekitajad.

Muidugi, säärane mehhanism on kulukas, aeglane, paindumatugi. Andes aeg-ajalt mõistmatuid tulemusi normatiivides ja direktiivides. Andes globaalselt valesignaale ühisturu kaitsmisega kolmandate riikide kaupade eest. Need on asjad, millega Euroopa Parlamendi Eesti saadik saab ja peabki tegelema. Ma olen seda asja ka Bolognas Johns Hopkins University’s õppinud.

Boonusena luban valijatele kahte asja: Ma ei muutu isekaks ja annan oma sissetulekutest osa Mari ja Andres Tarandi loodud sihtkapitalile Tartu ülikooli juures. Teiseks informeerin kõiki aegsasti Euroopas kerkivatest teemadest, nende käsitlusviisidest ja minu võimalikest ettepanekutest. Oleksin rahva, mitte partei esindaja.

Print Friendly, PDF & Email