Läksid ära ja jätsid kogu oma kultuuri meile (21)

Mõtte selle loo kirjutamiseks andis mulle õde, kes on juba aastaid linnaelanik. Kuna lugu on kultuurist või õigemini kultuuritusest, siis on ilmselge, et linnas paistavad nii see kui teine rohkem välja kui maal.

Meie põlvkond sai okupantidelt teada, et me peaksime neid igatepidi tänama, sest nemad tõid meile kultuuri. Kohalikud irvhambad panid sellele väitele vastu aga omapoolse küsimise ehk siis pärisid, et miks te ometi kõik meile ära andsite ja endale üldse ei jätnud.

Räämas linnakäimlad ju ongi suur osa sellest kultuurist, mis meile toodi. Lisaks veel lõhkumine, varastamine (vene ajal nimetati virutamiseks), jäätmete ükskõik kuhu viskamine ja muud sellised asjad. Siiski ei väida ma, et kõik halb tuli meile väljast, paljud alged olid ka endal olemas. Aga tollal sellistele asjadele erilist tähelepanu ei pööratud.

Siis, kui Nõukogude armee tassis juba oma rauda välja, nägin Virtsu käimlas leitnandipagunitega meest istumas pissuaaril, minu poole kõõritades kobises ta oma nina alla: “Ne udobno…” Küllap oli tegemist mehega, kes maakera kuuendikult oma kolleegidele siia appi oli saadetud. Tema nägi tõesti WC-d esimest korda.

“Kultuuritoojad” lahkusid meilt aga 15 aastat tagasi. Viisid kaasa kõik masinad, mis liikusid või raudteejaamadesse tirida andsid. Saaremaale jäid neist maha vaid sõjaväeosade reostatud keskkonnaga varemed ja suurtes kogustes vanametalli. Viimane on kokku korjatud ja maha müüdud. Varemeid veel on, aga ka need kaovad. Keskkonnareostused on kas likvideeritud või on emake loodus suutnud nendega ise toime tulla. Elu peaks justnagu hakkama tasakaalu saavutama.

Emake loodus aga ei saa kuidagi hakkama selle “kultuuriga”, mille nad oma helduses kõik meile jätsid. Ehedaks näiteks selle kohta ongi meie avalike käimlate reostamine ja lõhkumine ning prügihunnikuid täis metsaveered. Kas või palu, et Euroopa tooks siia oma kultuuri ja ka meile natuke sellest annaks.

Print Friendly, PDF & Email