Kolmeteistkümnes kiri: “…ega teil ole anda kümmet krooni?” (1)

Kolmeteistkümnes kiri: “...ega teil ole anda kümmet krooni?”

 

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Hea inimene,
mida teed Sina siis, kui võõras inimene palub abi? Lähed edasi või jääd seisma?
Hiljuti juhtus minuga jälle lugu, mis on ilmselt juhtunud peaaegu igaühega. Oli varahommikune aeg ja tõttasin bussijaama poole, et sõita intervjuud tegema. Lasin juba mõttes peast läbi võimalikke küsimusi, meenutasin taustainfot ja siis raputas mu reaalsusesse tagasi selgehäälne: “Vabandage!”

Automaatselt jäin seisma, vaadates kõnetajale otsa. Seal ta siis oli, 40-ndate lõppsirgel naisterahvas, kelle suu käis muudkui edasi: “Vabandage, ega teil ole anda kümmet krooni? Mul hakkas öösel südames paha, aga ema viskas hoopis kodust välja. Nüüd tahaks minna haiglasse, aga kuidagi ei jaksa jala. Bussiraha oleks vaja, läheksin linnaliinibussiga…”

Jutt ei katkenud, mina aga jälgisin rahaküsijat vaikides. Arsti juurde? Tõepoolest? Selliseid “arsti juurde minejaid” on ju ennegi nähtud, ühel lugu haledam kui teisel. Kellel kadus rahakott ära, kes sattus sootuks vargapoisi ohvriks – nüüd ei saa koju, haiglasse… Aga sel naisel polnud küljes reetlikke “lõhnu”, et teda kohe pikalt saata. Nii et kuulsin end küsimas: “Kas te ka teate, et pilet maksab 13 krooni?”, endal käsi juba kotis kobamas, et kiirelt leida rahakott ja jõuda veel õigeks ajaks bussijaama. “Jah, kaks krooni on mul endal ja… küll ma selle krooni veel leian.”

Mis siis ikka. Kähku õngitsesin kümnekroonise, naeratasin põgusalt ning ruttasin edasi. Endal sees kripeldamas tunne, et nii või naa tegin valesti. Kui juba süveneda, siis kas polnuks õigem küsida, kuidas proua end tunneb. Rääkida temaga veidi pikemalt. Ja kui mõelda, et see kümnekas kallatakse niikuinii kurgust alla, olnuks säästvam jalamaid edasi kõndida. Mina valisin kesktee.

End mõttes hurjutades jõudsin bussijaama. Mõni hetk oli veel aega, lugesin hajameelselt sõidugraafikuid. Ei läinud minutitki, kui kusagilt ilmus välja järjekordne naine. Seekord vahest 60-aastane. Vaatas mulle silma, endal huuled vaevu liikumas, aga ma teadsin küll, mida ta tahab. Raha, ikka raha. Raputasin pead ja pöörasin pilgu mujale. Seekord ei vaevunud ma isegi kuulama. Sees taas kord midagi kripeldamas…

Hiljem, juba bussis istudes mõtlesin, milles asi. Olen ju varemgi jätnud peenraha tänavaservas kössitavatele kerjustele, kel mütsilodu või topsik jalge ees. Aga nemad pole ka otsesõnu tulnud seda mu käest küsima looga, mille puhul abi andmata jätmine tundub isekas ja südametu.

Mis siis öelda? “Kas kutsun teile kiirabi/politsei? Raha ei saa kahjuks anda.” Sest võib-olla… võib-olla ühel juhul sajast on siiski tegu inimesega, kes siiralt ongi hädas, kuid keda keegi ei vaevu kuulama, sest usaldus paluja vastu on selles situatsioonis peaaegu olematu.

Kahju hakkas inimestest. Tahaks kangesti, et oskaks üksteisega rohkem arvestada, toetada ja toetuda. Arvata vaikimisi, et teineteisele öeldu on tõde, mitte küüniliselt analüüsida. Kuidas seda teha? Kas üldse saabki?
Räägi mulle, mis Sina arvad?
Ning varsti kirjutame jälle!

Liis

Print Friendly, PDF & Email