Roheliseks mereriigiks (8)

 

Alati, kui algab järjekordne valimiskampaania, meenuvad mulle Uno Leiese surematud lasteluuleread:

Soditud on
maja sein –
seal on pilte, kriipse, sõnu
ja veel teade:
Loll on Rein!
Mina olen Tõnu

Ja nõnda süüdistab Tõnu ka Eestimaa Rohelisi kurjades plaanides rahva elu nässu keerata. Siinkohal tahan Tõnule ja kõigile teistele selgitada, miks see mitte nii ei ole.

Kõikvõimalike euronormidega, mida eestlased saksaliku täpsusega ja ülepüüdlikult täidavad, on meist kokku põrganud peaaegu igaüks. Kohati on selles vallas lausa nalja saanud. Roheliste kindel tahtmine on panna piir Brüsselis toimuvale eurobanaani kõverusraadiuse standardi edasisele arendamisele. Terve mõistus tuleb jälle ausse seada ja teha asju nii, nagu on kohaliku praktika järgi välja kujunenud, kasutades esiisade tarkust ning uuema aja nutikaid lahendusi üheskoos.

Looduses valitsegu tasakaal

Tõnu on loonud rohelistest kurja, kiusliku ja fanaatilise looduskaitseinspektori kuvandi, kes keelab, kontrollib, teeb trahvi ja ajab inimesed Natura 2000 aladelt minema. Tõnu ei tea, et rohelised on lugenud lasteraamatut “Naksitrallid” ja juhinduvad Sammalhabeme lausutud kuldsetest sõnadest: “Looduses peab valitsema tasakaal.” Inimene on looduse osa ja kui ta suudab oma igapäevases elus vältida kolme R-i ehk ei raiska, ei reosta ega rüüsta, siis rohelistel talle pretensioone ei ole. Vastupidi.

Näiteks ei ole rohelised rannarahva pärandkultuuri kuuluva hülgeküttimise taaselustamise tingimusteta vastased. Küll aga tuleb selle mehise ameti pidamine korraldada nii, et ka hülgele jääks temale vääramatult kuuluv koht Looja päikese all. Tuleb nõks aru pidada ja kindlates arvudes kokku leppida, enne kui rädima hakata. Muidu võime varsti hüljest jälle ainult loomaaias kohata.

Kui randlane tahab taastada esiisade lautri või rajada väikesadama, mis endastmõistetavalt on kogukonna edenemise jaoks vajalik, siis seda tuleb kahel käel toetada. Samas ei ole ka peremehe viis ükskõik kus ja kuidas emakest loodust ümber kujundama hakata ning tagajärgedele mõtlemata kopp maasse lüüa.

Selleks ongi tarvis eelnevat keskkonnamõjude hindamist, mis peab käima minimaalse bürokraatiaga, sest hilisemast kahetsemisest pole enam abi. Ainsa erakonnana on roheliste programmis merenduse peatükk, kus selgelt kirjas: “Toetame väikesadamate infrastruktuuri arendamist. Vaba ja ohutu pääs merele läbi väikesadamate võrgustiku peab olema kättesaadav võrdselt kõigile.”

Meri on jumala kingitus

Rohelised teevad juba praegu kõik selleks, et meie randades ikka paate ja laevu ehitataks ning nendega mere tagant nii rikkust kui ka tarkust koju toodaks. Mõttetud bürokraatlikud piirangud, mis sellel teel takistuseks, tuleb kiiremas korras kõrvaldada. See, et oleme sündinud ilmamere rannale, on Jumala kingitus, mida oleme kohustatud kasutama heaperemehelikult.
Lastele peavad jääma sadamad, laevad ja puhas ning tühjaks püüdmata meri.

Hiljuti toimus “naabermereriigis” kõva kaklus tuulepargi rajamise plaani ümber. Hiidlastele taheti peale suruda toores plaan saar propelleritega katta. Tükkis targem on aga ehitada need elektriveskid merre, kus tuult rohkem ja ruumipuudust pole. Selle peale on enne meid tulnud mitmed mereriigid, näiteks Inglismaa või Taani. Seega pole tarvis ei tehniliselt ega ka seadusandlikult hakata jalgratast leiutama. Sel teemal kirjutasin 31. märtsi Postimehes ja soovitan lugeda.

Suurim oht – naftareostus

Venelased kavandavad Ust-Luuga sadamasse vedada õlitoru, millest hakkab läbi voolama üle 50 miljoni tonni musta kulda aastas. Kui see kraam lastitakse vanadele ja jääs sõitmiseks kõlbmatutele tankeritele, siis on ainult aja küsimus, millal juhtub esimene “äpardus” ning Läänemeri, Saaremaa randadest rääkimata, elutuks piirkonnaks muutub. Et niisuguse mastaabiga ohtudele vastu seista, peame koos Läänemere äärsete naabritega Brüsselis kõvasti pingutama, sest Ust-Luugas uut Sigtunat korraldada ei saa ja ei sobi.

Tõnule teadmiseks, et ole sa nii tark ja ilus poiss kui tahad – roheline maailmavaade on ka sulle paratamatus, sest muidu saed koos Reinuga läbi oksa, mille peal te kõrvuti istute, ja prantsatate alla ning murrate kaela. Ja rohelise mereriigi ehitamine jääbki ainult unistuseks.

Et Brüsselist meile asjalikku nõu ja abi tuleks ning mitte lolle ettekirjutusi, peame sinna viima seda, mida meil õnneks jätkub – tervet mõistust.
Eelmistel riigikogu valimistel andsid saarlased mulle kena hulga hääli ja sel põhjusel pean oma kohuseks kõik rohelise maailmavaatega seotud mured teadmiseks võtta ning lahendusi otsida. Kuna langenud naised, vargad ja meremehed töötavad ööpäevaringselt, siis võtke ühendust telefonil 51 15 566 või minu e-posti aadressil: mart.saarso@antarktika.ee.
Kena kevade jätku!

Mart Saarso
jahtkapten, Erakond Eestimaa Rohelised