Tundub, et on, mida vaadata, aga kas ka kuulata? (2)

Tundub, et on, mida vaadata, aga kas ka kuulata?

 

Käes on Eurovisiooni nädal – lausa kolmel päeval on võimalus seda šõud telekast vaadata.

Eurovisioon muutub aina suuremaks, võimsamaks ja kallimaks. Lavašõud ning uusi ideid jälgides jääb mulje, nagu korraldataks igal aastal Eurovisiooni jaoks eraldi mõttetalgud. Sellest hoolimata laulude kvaliteet ei parane, vaid need muutuvad aina igavamaks.

Lauluvõistlusest tsirkuseks

Eurovisioon on muutunud parajaks tsirkuseks, kus osalejad ise võtavad klounide rollid. Soliidsete konferansjeede asemel juhivad konkurssi saatejuhid, kes vaatamata mikrofonidele võimalikult valjusti räägivad, teineteisega flirdivad ning püüavad igal võimalusel etteaimatavaid nalju teha.

Lavalaudadel hüppavad akrobaadid, habemega naiste asemel astuvad Eurovisioonil üles habemikud naiseks riietunud mehed. Lauljad on kas imeilusad tantsijatest mustkunstnike abilised või parajad klounid, kelle töö ei ole mitte õiges helistikus püsida, vaid rahvast naerutada.
Enam ei valita parimat laulu, vaid ilusamat lauljat, lõbusamat šõud ja kõige perfektsemat spagaati. Euro v i s i o o n  on meelelahutus, mitte muusika, ja see ei meeldi mulle.

Kõige selle ja paljude teiste häirivate pisiasjade tõttu on Eurovisioon muutunud minu arvates suhteliselt nõmedaks ürituseks. Ent ikkagi ma vaatan seda, mõnikord lausa hääletan ja nii igal aastal!

Vaid ilusad mälestused

Osaliselt vaatan seda kindlasti harjumusest ning headest mälestustest. Mälestused on aga ilusamad kui praegune pilt. Eurovisiooniga on mõneti sama lugu nagu jõuludegagi – selle sära hakkab vanemaks saades vähenema. Nooremana ootasin ärevusega, millal kõlab tuttav signatuur ning saatejuhid HELLO EUROPE karjuvad.

Sama suur kui päevane ärevus, oli aga ka hommikune pettumus, kui selgus, et olin juba poole saate pealt magama jäänud. Vanemaks saades suutsin juba võitja selgumiseni üleval püsida ja olin väga õnnelik, kui Eestil hästi läks. Ema kõneleb siiani minu üüratust rõõmust ning ringihüppamisest, kui Eesti võitis. Aastate möödudes on minust saanud aga suhteliselt tuim pealtvaataja ning ehedaid emotsioone jääb võistlust vaadates aina vähemaks.

Edu parandab suhtumist

Mõnes mõttes on sära kadumises süüdi ka viimaste aastate ebaedu. Finaali pääs annab lootuse, et meie huvi Eurovisiooni vastu ei kao. Vastasel juhul oleks Eurovisiooni Eestis tabanud missivõistluste saatus, milles osalejad ja tulemused ei huvita keskmist eestlast karvavõrdki.

Eurovisiooni ma aga vaatan ja arvatavasti ka täna õhtul. Arvan, et selle põhjuseks on pisikene patriotismisäde, mis isegi Eurovisiooni puhul iga aasta maikuus leegiks muutub.

Nii minus kui ka paljudes teistes eestlastes on kindlasti säilinud lapselik usk, et kunagi võidab Eesti Eurovisiooni jälle, et pärast pikki aastaid ja mõttetuid lugusid on Sven Lõhmus seekord lõpuks kümnesse pannud, et Priit Pajusaar kirjutab taas mõne ilusa loo, Ivar Must ja Tanel Padar töötavad salaja uue “Everybody” kallal ja Makedoonia ei hääleta Albaania poolt vaid annab 12 punkti uhkelt Eestile.


Kommentaar

Tiina Luks, Oma Saare peatoimetaja:
Olen Eurovisiooni ikka vaadanud. Vahepeal, siis kui tuli see poolfinaalide süsteem ja Eesti oma lugudega ikka ja jälle edasi ei saanud – mõnel juhul polnud see tõesti ka teab mis ime, lausa jumal tänatud, et ei saanud –, siis tekkis küll tunne, et mis ma sest jandist vahin.

Ning vaatamata sellele sättisime pojaga ka sel aastal magamiskoha teleka ette, et saaks mugavalt laulu kuulata, kuni silm lihtsalt enam ei seleta. Kindel kaup, et täna õhtul teeme samuti. Seda enam, et eestlaste sümpaatne lugu finaali pääses.

Ma pean tunnistama, et minu jaoks vähemalt poolfinaalide põhjal selleaastane Eurovisioon ei mõju palaganina. Nii mõnelgi eelmisel aastal on ta seda küll olnud. No kohe nii, et lausa piinlik. Ja minu arvates on sel aastal päris mitu laulu kohe lausa kenad. Et kes võidab? Hm. Mul poleks midagi selle vastu, kui see oleks näiteks Norra.

Kalmer Poopuu, Salme vallavanem:
Kuidagi tsirkuseks on see asi tõepoolest läinud. Ma isegi ei saa enam aru, millisele vaatajale see üritus mõeldud on. Korraldus on läbi mõtlemata, kunstiline tase jätab soovida. Kui trikitatakse ja seelik ära võetakse, siis on see huvitav, aga lauludest ei saa ma enamusest aru, justkui ühe lauaga löödud.

On küll telešõu, aga see peab olema vaatemänguline, peab sind teleri ette naelutama. Kuid õhtujuhid on kuidagi rabedad ja ainuke hea asi on vaheprogrammid, Venemaal on väga hea ballett.

Kui näen lauljaga koos kitarriste ja trummarit ning äkki tuleb vägev orelisoolo, siis on see kummaline. Ka ida poolt tulevad laulud oma nippidega lahjendavad asja ära, me pole nende kultuuriga harjunud.
Eesti laul mulle meeldib. Viis on haarav, jäi meelde ja soovin, et nad ikka esimese kümne hulka tuleksid.

Print Friendly, PDF & Email