Tiiuga triibuseelikutest, kepsujalgadest ja üheshingamisest

Tiiuga triibuseelikutest, kepsujalgadest ja üheshingamisest

OMA ASJA AJADES: Tiiu Villsaar on 20 aastat vedanud Kuressaare linna rahvakultuuri vankrit. Pühendunult, otsides, leides, vaimustudes ja märgates.

Kohtume Tiiu Villsaarega päikesepaistelisel maikuupäeval, Kuressaare Kultuurivara kontoris. See on paik, mis Tiiule olnud kindlalt teiseks koduks 20 aastat. Vahetame vastastikku komplimente, täiesti siiraid. Ning räägime triibuseelikutest, polkasammust ja kõigest muust, mis meie rahvakultuuri puudutab. Tiiust õhkub sisemist sära ja optimismi. Ta on naine, kes on ajanud seda “oma asja” jäägitu pühendumisega.

“Minu ametinimetus on küll olnud rahvakultuurijuht, kuid see nimi mulle ei meeldi. Minu meelest saab juhtida autot, rool kindlalt kätes,” arutleb ta. Sõnal “juht” on Tiiu arvates autoritaarne maik man. Pigem on ta enda arvates olnud suunaja, kuraator.

“Kõik need alged on kuskil allpool, kollektiivid elavad oma elu. Me võime küll rööpaid seada ja kui midagi väga nihu kipub minema, siis õiget suunda näidata. Eks me siin oleme rohkem need õlad, millele toetuda, kui asi tiba keeruliseks kipub minema,” on ta oma ameti enda jaoks selgeks mõelnud. Ja järjepidevuse hoidmine on oluline. Oi, kui oluline.

Imelised noored tegijad

Sestap teebki Tiiule rõõmu, et nii palju noori on rahvatantsu ja koorilaulu juurde jõudnud. Oma kogemustest teab ta, et mingil juhul ei tohi kaotsi lasta minna seda “miskit”, kui on näha, et see on kusagil tekkimas. “See tuleb kohe ära näha. Eriti, kui paistab mõni juhtimis-, juhendamis- ja õpetamisoskusega inimene olevat, sest nendest on Saaremaal päris suur põud,” märgib ta.

Lisab, et tänavuse aasta tegija on kindlasti Eena Mark, kes on juhendanud aastaid segarühma Piiprellid, kuid eelmisel hooajal võttis juhendada noorte rühma, mille katusorganisatsiooniks on Saaremaa ühisgümnaasium, ja rühma nimi on Öieti. “Need emotsioonid, mis see rühm suudab rahva ette tulles üles kütta, on väga kõrgelt hinnatavad,” kiidab Tiiu noori tantsijaid. “Kogesin seda alles 30. aprillil SÜG-i kevadkontserdil. See oli võimas!”

“Meil on ka teine rühm, Kuressaare gümnaasiumis tegutsev Sõlesepad, ning nende puhul on olnud imeline see, et lapsed tulid ise Merle Tustiti juurde ja ütlesid, et tahavad tantsida. Need lapsed olid algklassides rahvatantsu teinud ning nüüd, gümnaasiumi jõudes tekkis neil soov uuesti tantsida.” Tiiu arvabki, et kui väikesest peale on lapsele laulu-, tantsu- või pillimängupisik sisse süstitud, ega see siis ei kao kuskile. Kui kool mandril läbi, küll siis tullakse tagasi ja tehakse edasi.

“Kui meil maakonna laulu- ja tantsupeol on rongkäigus 1000 kuressaarlast, siis nende keskmine vanus ei tule 20 täis,” teab ta. Tiiu räägib õhinal, et Kuressaare Kultuurivara katuse alla kogunenud kollektiivid on üsnagi õitsvas elueas. “Meie keskmine eluiga siin kollektiivides on 47,5, mis iseenesest on väga teadlike inimeste vanus,” ütleb ta. Kuressaare Kultuurivara alla kuulub praegu 23 kollektiivi, kus on lauljaid, tantsijaid ja pillimehi 420, lisaks koolikoorid ja -rühmad oma 600 tegijaga.

Kui veel numbritest rääkida, siis peab Tiiu tähtsaks seda, et tegelikult on rahvakultuuriga seotud või põimunud palju rohkem kuressaarlasi kui need 1000, keda maakonna suurel peol kohtab. “Kui me ühe tegija kohta rehkendame juurde veel need, kes selle tegijaga seotud on, tuleb number viie-kuuega korrutada, sest on ema-isa, õde-vend, vanaema-vanaisa, onud-tädid. Nii saab sellest protsessist kindlasti osa pool linna elanikest,” on ta kindel. “Mu meelest on see nii suurepärane! See ongi see üheshingamine!”

Pisik kodust

Tiiu ise on kultuuripisiku saanud kaasa kodust. “Eks see selline loomupärane edevus ikka ka ole, aga meie peres on pilli mängitud ja lauldud kogu aeg, ema-isa laulsid ja perepidudel oli kogu aeg laulmine ja pillimängimine. Isa mängis akordioni ja lõõtsa ning kitarr on meie peres ikka olnud laule saatvaks instrumendiks,” räägib ta. “Lapsepõlvest on mul helged mälestused sellest, kuidas isa istub kodutrepil ja mängib lõõtsa – see on olnud selline ideaalmaastik.”

Edasi tuli mudilaskoor. Sellest ajast on ka mälestus, mis siiani naerma ajab, kuid toona pani tüdrukutirtsu hoopis nutma. “Mäletan oma esinemist Kingissepa 8-klassilise kooli mudilaskooris, mida juhatas Linda Väärtnõu. Mul oli odraiva silmas ja ma pidin minema laululavale esinema. See oli nii tähtis esinemine ja mulle tundus, et kõik vaatavad ainult mind, mis sellest, et laululaval oli 400–500 last,” meenutab ta muigega. “Kuid mulle oli see nii oluline esinemine – olin küll ju vaid üks laululavatäiest lastest, ikka mõtlesin, et kõik vaatavad mind ja näevad seda odraiva!”

Valus ja hingetuks tegev ilu

Nüüd, aastakümneid hiljem, tulevad Tiiule samuti pisarad silma, kui jutt on laulupeost. “See on magusvalus valu,” püüab ta leida õigeid sõnu, väljendamaks seda tunnet, mis tekib suure laulukaare alla kogunenud ühendkoore kuulates.

“See on kirjeldamatu tunne, ma usun, et mitte mina üksi ei tunne seda. Ma arvan, et inimesed, kes on minu ümber, tunnevad samuti,” räägib ta. “See on nii ilus, et sellele õiget sõnalist vastet ei olegi. See on valus ilu, miskipärast just valus, see võtab hingetuks, ehkki samas hing hõiskab taevani. Ja siis sa nutad häbenemata ja nutad ja nutad, sest see kõik on lihtsalt nii ilus.”

Seda magusat valu on Tiiu tunda saanud 2004. aasta üldlaulupidu ja 2007. aasta noortepidu kuulates. Varem on ta ikka olnud seotud tantsupeoga. Varasematel aastatel on ta ka oma rühmaga seal osalenud, kuid Kuressaare linna rahvakultuurijuhina otsustas oma rühmast loobuda.

“Ma olen ikka arvanud, et pean oma töö tõttu olema väga neutraalne ja pigem selline ema kõikidele kollektiividele. Olen püüdnud olla nii, et ma kedagi ei riivaks,” põhjendab ta oma käike. Siiski jah, eelmisest talvest otsustas ta võtta “tantsitada” Eideratta. “Eks mus kepsu ikka veel on,” muigab ta.

Sisu on oluline

Kui aastakümneid võis arvata, et mis see eesti rahvatants siis ikka on – ii-tim-tim, aa-tam-tam… Selline tammumine rohkem, siis uued ajad on toonud ka põhjamaisesse rahvatantsu rohkem särtsu ja kepsakust. “Selleaastane “Tulge, lähme tantsupeole!” on nii hea tants, nii noortele mõeldud ja seatud ning sellepärast noored tantsivadki seda sisemise lustiga,” räägib Tiiu. “Ma kohe ootan, kuidas see suurel tantsuplatsil välja tuleb.”

Tiiu usub, et eestlased on õnnelik rahvas just seepärast, et neil on tantsupidu ja on laulupidu. “Ma ei pea siin üldse silmas üldpidusid, mis peetakse Tallinnas. On ju palju väiksemaid variante, näiteks kusagil vallas oma väike laulupidu.” Tiiu särab, kui räägib oma käikudest just neile pisikestele pidudele. “Need on nii armsad, nii nunnud! Miks need memmed-taadid siis muidu harjutavad? Neil tuleb ju oma laulupidu, see on nende jaoks palju tähtsam, kui minna kusagile kaugemale,” õhkab ta.

“Võib-olla tuleneb see sellest, et kui oled selle vikerkaaretee ära käinud, olnud seal kõrgel, siis näed tagasi jõudnuna asju palju sügavamalt. Oluliseks muutuvad hoopis teised asjad. Tähtsad on see, mis toimub siinsamas ja praegu, oluline on enam see, mis on sees,” arutleb ta.

Et kõik see ilus ja kaunis koos püsiks, on Tiiu kindel selles, et tegijaid tuleb hoida ja väärtustada. “Juhendajate tasustamise teema on see, millega peaksid edasi tegelema need noored inimesed, kes tulevad pärast mind, seda ei tohi hetkekski unustada,” toonitab ta. “Me peame meeles pidama, kust sai taasiseseisvumine alguse – ikka laulmisest. See on riiklikult tähtis töö ja tegu, mida need inimesed ka Kultuurivara majas toimetavad,” on ta veendunud.

Juhte tuleb märgata

90-ndate aastate alguses leidis linn võimaluse ringijuhte tasustada, Tiiu sõnul küll tagasihoidlikul moel, aga see ei tekitanud mingisuguseid pingeid – kõik võtsid seda lihtsalt nii, nagu see oli ja kõik olid vaimustuses oma Eesti riigist. Ühel hetkel sai aga ringijuhtide toetusraha otsa, lõppes omavalitsuse poolne harrastustegevuse rahastamine. “Eks sel olid oma objektiivsed põhjused ka, need suunised tulid ju riigi poolt,” mäletab Tiiu. “Arvati, et kõik saab korda kolmanda sektoriga.”

Tänu Kultuurkapitali tulekule võttis asi aga tasapisi taas jalad alla ning Tiiu peab märkimisväärseks saavutuseks rahvakultuurijuhtide stipendiumide statuudi väljatöötamist Kuressaare linna poolt. “Sel aastal küll ähvardas suur oht, et lugu lõpeb nulliga, aga me siiski saime sellel protsessil sabast kinni ning väärikal laulu- ja tantsupeo aastal saavad meie ringijuhid ikka ära märgitud, ehkki mitte küll samaväärselt eelnevate aastatega.”

Riiklikus rahastamise süsteemis on ehk siis laulupeo protsessis osalevad Kultuurivara katuse all viis tantsurühma ja kuus koori. Nende juhendajatele maksab riik natuke toetust aastase töö eest. Kui eelmisel aastal oli summa, mis koori- või tantsurühma juht sai, 9100 krooni, siis tänavu on see 7700 krooni aastas. “See annab meie juhtidele enesekindlust ja väärikust ning kergendab nii minu kui ka teiste rahvakultuurijuhtide tööd,” usub Tiiu. Sest kes ei pea piskust, ei see oska ka suurt hinnata.

Triibuseelikud selga!

On veel üks asi, mis käib kindlasti laval esinevate kollektiivide juurde, see on esinemisriietus. “Ega üks rahvariidepluus üle 10 aasta vastu ei pea,” teab Tiiu. Kui uue riide võivad lauljad või tantsijad veel ise osta (või lastekollektiivide puhul lapsevanemad), siis ei koosne ju pluus ainult riidetükist – sinna tuleb juurde teha pilud ja tikandid, tanudest, mütsidest ja seelikutest rääkimata.

“Kui Nõukogude ajal seisid rahvariidekomplektid rahvamajas või kultuurimajas või pioneeridemajas, siis nüüd on need tegijate käes ning ikka oma jõududega käib nende väljavahetamine ka.”

Uurin Tiiult, kuidas talle tundub rahvarõivaste kandmine nüüd, uuel sajandil. Oli ju aegu, kus kogu Eesti oli täis Muhu ja Mustjala piigasid ning Mulgi mehi. “Taasiseseisvumisega koos hakati ikka oma kihelkonna asja ajama. Igor Tõnurist, Ingrid Rüütel ja Kristjan Torop rõhutasid oma kihelkonna rahvarõiva kandmise vajadust ning praeguseks on rahvariie väga populaarne. Otsitakse oma riiet.

Kui on küla- või perekokkutulekud, siis panevad organiseerijad kutsele tihti, et tule rahvarõivais või kui seda pole, siis pane tanu pähe, rätt kaela või sõlg rinda,” teab Tiiu, kes ise kannab pidupäevadel Kihelkonna riideid, sest ta on ema juuripidi Kihelkonna tüdruk. “Vanemal õel on mul Karja rõivad ja nii me laulupeol oma rõivastega kokku saame ja harjutame seda üheshingamist,” ütleb ta.

Print Friendly, PDF & Email