Tallinnast Kuressaarde ja siis Roobakale

Tallinnast Kuressaarde ja siis Roobakale

SIIN SAATEMÄEL ME ELAME: Taluperenaine Tuuli Pärtel koos neljajalgsete sõprade Brita ja Kutiga.

Kiviaed all ja vitstest tara selle peal, lai hoovivärav, äsja garaažidena majapikenduse saanud taluelamu, õue peal veel saun, hoburaudade, vankrirataste, atrade ja teiste talutööriistadega disainitud ait, omanäoline raudkiviäärisega laste liivakast, köisredelid ja muud atraktsioonid, vana õunapuu, äsjapügatud muru, lilled. Aia taga metsaveeres lõkkease ja katusealune-piknikuplats, tagaaias marjapõõsad ja viljapuud. Elamu ees puust ja dolomiidist taiesed.

Just niisugune näeb välja Saatemäe talu Roobaka külas Leisi vallas. Aga küllap jäi mingi asi kirja panemata, mõni huvitav detail nägemata, palju asju perenaise käest küsimata ja seega lugejaile edasi andmata.

Üks on selge, Tuuli ja Veljo Pärtel koos lastega on Saatemäel ilu loonud 21 aastat. Täpselt niipalju aastaid tagasi müüsid noored oma valmimisjärgus maja Kuressaares ja otsustasid hakata maainimesteks. Veljole pakuti erialast tisleritööd Saare Töölise ühismajandis ja Tuulist sai selle majandi kunstnik.

Nüüdseks on Saatemäe perenaine ja peremees ammugi ametit vahetanud. Veljo Pärtel künnab Tallinki reisilaeval pootsmanina Riia ja Stockholmi vahel merd ning Tuuli tegutseb kodumail vist küll saja asjaga – kirjutab projekte, kujundab Salme vallateatri lavastusi, maalib ja joonistab, käib koolitustel ja juhendab ise abiküsijaid, tegeleb fotograafiaga ja …luuletab. Tallinlannast on saanud kange saare maanaine, kes raskustele alla ei vannu, otsides majandussurutise kiuste väljapääsu igast olukorrast.

Tuulit jagub kõikjale, on aastaid jagunud. Pole mingi ime, et Tallinnas spordiühingu Jõud kesknõukogus töötanud särasilmne neiu Kuressaarde kolides enam kui kolm aastakümmet tagasi Saaremaa velotuuridel kohtunikuna rakendust leidis. Sealt ka meie tutvus tollase EPT kunstnikuga.

Miks Tuuli pealinnast aga Saaremaale tuli? Siin ei ole vaja vist pikalt mõelda. Saaremaa mehed on varemgi suurlinna daamidele augu pähe rääkinud. Tuuli armus Saaremaasse, just nimelt Saaremaasse noorukese neiuna 1972. aastal siin laulupeol käies.

“Laulsin Ellerheina kooris. Sellest laulupeost on kustumatud mälestused. Mul ei olnud varem saarlastega mingeid sidemeid. Teadsin vaid, et pinginaabri vanavanemad on Saaremaalt pärit. Meenub, kuidas dirigent Tiia Loitme ulatas lilled tänaval seisnud bussis rooli taga istunud bussijuhile, kes sellest väga hämmeldus,” kirjeldas Tuuli esimest tutvust Saaremaaga.

Aastakese õppis Tuuli ülikoolis arstiteadust. Leidis, et see pole tema ala ja tuli ära …ning siis üliõpilaste ehitusmalevaga Saaremaale. Sattus Laimjala rühma. Ehitati väetisekuuri, mis nüüdseks on kahjuks juba pooleldi lagunenud. Kui ta siis sügisel tagasi Tallinna poole teel oli, istus Kuivastus kivile ja nuttis, mõeldes, et ei satu kunagi enam Saaremaale. Kõik läks aga teisiti. Õnneks.

1977. aastast tuli ta taas ja jäi. EPT pakkus hakkajale neiule kunstniku ametikohta. Tollane firmajuht Ülo Vevers oli lisanud klausli: “Spordivõistlustel oled EPT eest väljas. Selliseid sporditüdrukuid on meile vaja.” Tuuli sai kõigega hakkama. Maalis ja käis võistlustel EPT värve kaitsmas. Noorteklassis edukalt võistelnud ja 4 x 100 m teatejooksus Eesti meistrikski tulnud Tuuli tõi ka siinsele EPT-le spordiradadel au ja kuulsust.

Saaremaalt Jerevani ja Moskvasse

Spordikohtunikuna tegi ta pikima reisi Saaremaalt Armeeniasse. Tol korral võistlesid Jerevani velotrekil edukalt ka meie kuulsused, 1976. aastal Saaremaa velotuuri võitnud ja hiljem N. Liidu meistrivõistlustelt mitut värvi medaleid saanud Oleg Ljadov ja hilisem kahekordne olümpiavõitja trekisõidus Erika Salumäe.

“1980. aastal võeti mind olümpiajooksul Saaremaa tulesaatjate gruppi. Kuressaarest jooksime tõrvikutega Kuivastusse. Sealt sõitsime kaatriga Haapsallu läänlastele tuld viima. Meie tulekandja oli Rein Tõru, keda teadsin sellest ajast, kui Tallinnas kergejõustikutrennis käisin,” meenutas Tuuli Pärtel.

Koos Kärla noormehe Raivo Uusiga käis Tuuli isegi N. Liidu rahvaste spartakiaadil Moskvas. Mitte küll võistlemas, aga avadefileel Eesti esindusega koos marssimas. “Tol aastal pidid kõik esindused avaparaadil ühesuurused olema. Nii võetigi meid võistlejaile lisaks marssima. Anti esindusdressid selga ja läksime,” rääkis Eestit esindanud nüüdne taluperenaine.

Tuuli meelest on ta seda kõike saanud teha just seepärast, et Tallinnast ära Saaremaale tuli.

Roobakale kutsusid mehe õde ja õemees

Veljo ja Tuuli pulmas vihtusid pulmalised ja muidugi ka noorpaar tantsu lüüa Lembit ja Meelis Uustulndi pilli järgi. Peigmehe õde on Meelise ja Lembitu onupoja Evaldi naine.

“Nemad seda kohta teadsid ja kutsusid vaatama. Seitse aastat oli maja tühjana seisnud. Kõik tundus mahajäetuna ja maja ümbrus oli võsas. Tööd me ei kartnud ja hakkasime siin korda looma ja maja üles lööma. Nüüd tundub, et see on parim paik maailmas. Lastel oli siin ruumi kasvada. Tütar ja kaks poega said maatööd teha, loodust ja loomi tundma õppida. Oleme siin ise loomi pidanud, turiste võõrustanud ja ühesõnaga kõvasti maatööd teinud,” võttis Tuuli lühidalt maale tulemise kokku.

Päris talupidajaiks aga Pärtelid ei hakanud, kuigi Tuuli käis Hollandis isegi kolmekuulisel talupidajate koolitusel. Sedagi meenutas kunagine linnapreili soojade sõnadega.

“Seal õpetati igasuguseid tarkusi. Juba kolmandal päeval juhtus talus nii, et pidin poegima hakanud lehmalt vasika vastu võtma. Pererahvas sõitis kuhugi ja mina jäin farmi üksinda. Sain hakkama. Kõik läks õnneks. Vasikale pandi minu nimi – Tuuli,” tuletas Tuuli Hollandit meelde.

Praegu on Saatemäe perenaine taas koolipingis. “Mainori kõrgkooli õppejõud õpetavad meile ettevõtlust. Nad on väga tasemel spetsialistid. Sealt saan palju tarkusi juurde,” mainis endalegi väikeettevõtet loov ettevõtlik talunik.

Ise on Tuuli projekte kirjutanud kuuekümne ringis. Neist on rahastatud 34. See aga tähendab, et Saaremaa majanduse edendamiseks on saadud mitukümmend miljonit krooni.
“Tegelikult ei ole see minu panus. Kiita tuleb ikka neid, kes projekti algatavad ja selle ka ellu viivad,” selgitas Tuuli Pärtel.

Tuuli sõnul sai ta projektide kirjutamiseks algtõuke ettevõtja Alver Sagurilt.
“Kohtumine Alver Saguriga oli väga kummaline. Minu poeg oli autoroolis ja auto seisis kaupluse juures parklas. Ise olin parasjagu pangaautomaadi juures, kui kuulsin plekikolinat. Vaatasin, et meie auto on sattunud avariisse.

Läksin endast välja. Ruttasin auto juurde pojaga kurjustama, kui kõrvalautost astus välja härrasmees, kes ütles, et tema on süüdi. Ta oli väga vastutulelik, öeldes, et kui mul on sel ajal autot vaja, kui meie sõidukit remonditakse, siis tema on valmis sõitma. Muidugi oli mul autot vaja. Teatridekoratsioonid oli tarvis Salmele viia ja teisigi sõite teha.

Sagur tuli ja tegi need sõidud ära. Käisime ka Kaalist läbi ja ta näitas valmivat külastuskeskust. Küsisin, kes turundusega tegeleb. Tal ei olnudki inimest. Nii ta mind tööle võttis. Ta ei küsinudki minult, kas oskan projekte kirjutada või mitte. Ütles, et tuleb teha ja kõik. Nii ma neid tegema hakkasingi ja teen siiamaani. Nüüd õpetan isegi teisi. Olen Alver Sagurile tänulik, et kõik on nii läinud,” pajatas majanduselu keerdkäikudesse sukeldunud kunagine sporditöötaja.

Teatriga on Tuuli sina peal aastakümneid

Vahest uskumatu, aga Saatemäe perenaine on kunstiliselt kujundanud 29 teatritükki.
“EPT ajast oleme Salme vallateatri lavastaja Maire Sillaveega kokku kasvanud. Olen olnud kunstnikuna tegev 26-s Maire lavastuses,” on Tuuli täpset arvestust pidanud.

Näitlejana on sarmikas teatrikunstnik ka ise mõned korrad lavalaudadel üles astunud. Vabaõhunäitemängus “Kuningas John” tuli tal mitmesajale teatrihuvilisele ka oma ratsutamisoskust demonstreerida.
Salme kultuurijuhi sõbranna Tuuli Pärtel on ka see, kes tegi Salmele rajatava Suure Tõllu raiesmaa projekti.

“Nad ei ole minu kavanditest päris täpselt kinni pidanud. Mõni atraktsioon on natuke väiksem tehtud, aga pole viga, sobib ka nii,” jäi teemapargi kavandaja tehtuga rahule.
Tulevikus tahab Tuuli end rohkem kunstile pühendada. Praegu ta seda veel teha ei saa, kuna mitu projekti, milles tema osaleb, on pooleli.
Mis saab Angla tuulikumäele kavandatavast pärandkultuurikeskusest? Sellele otsib projektikirjutaja ka ise vastust. Järgmine nädal peaks selles küsimuses selguse majja tooma.

“Tegime ettevõtluse arendamise sihtasutusele palju järeleandmisi. Loodan, et nad sellega arvestavad ja me saame positiive vastuse. Leisi koolimaja rekonstrueerimise projekti tegin ju ka. See on praegu riigihankes. Tegin majale ka sisekujunduse projekti. Meile soovitatakse kõige odavamat pakkujat, aga kas tema suudab selle raha eest nõutavat teha, kas see on ikka õige lahendus,” tundis Tuuli töö pärast muret.

Kalevi all seisab ka Saaremaale plaanitava geopargi projekt, mille Tuuli Pärtel koostas. “Raha napib, millal rahastatakse, kes teab,” võttis sellest rääkimine projekti kirjutajana suurt vaeva näinud Tuuli nukraks.
Ometi pole Saatemäe perenaine pessimistlik. Kui 16 tundi jutti arvuti taga tööd tehtud, läheb ta metsaveerde jalutama, kus näeb vahel üsna kummalisi pilte: mägrad jooksevad ringi, isased hirved peavad omavahel lahinguid, rebased hiilivad põõsaste vahel…

“Õhtul ei ole töötegemisel enam sellist naksu. Võtan aja maha ja lähen välja,” arutles töönarkomaan.
Vahel meeldib Tuuli Pärtelile ürglooduses üksi olla. “Istun autosse ja sõidan Panga pangale. Toetan selja vastu vana astangu seina, vaatan merd ja mõtisklen. Õieti ma pole seda ideed veel teostada saanudki – aeg, aeg, aeg… Aga ükskord ma sinna niimoodi istuma ja ennast laadima lähen,” lubas Tuuli Pärtel.

Kahjuks ei mahu sellesse loosse kõik Saatemäe talu perenaise head ideed. Ühe asja kohta anname aga eelinfot küll. Roobaka külaseltsi korraldusel toimub 27. juunil küla kokkutulek. Nõnda siis, endised ja praegused Roobaka elanikud, sättige end sel päeval mõisa juurde külaplatsile!

Print Friendly, PDF & Email